Raha. 

FOTO: Toomas Huik (Postimees)

Kuula artiklit

Noorel inimesel seostub pension teatud elueaga. Tegelikult võiks võtta pensionit hoopis kui finantsseisu. Ja praeguses Eestis on see seis niru: elamiseks vähe, suremiseks palju. Kui enam-vähem keskmist palka teenival inimesel läheb mõni kodumasin katki, siis suure tõenäosusega on ta võimeline ostma uue. Kui see juhtub aga kellegagi, kelle ainus sissetulek on pension, võib see niigi pingelise eelarve juures osutuda väga suureks hoobiks. Hea, kui raha jätkub niisamagi toidu ja ravimite ostuks ning kommunaalmakseteks.

Sotsiaalministeerium teatas eile, et pensionid ja töövõimetoetuse päevamäär kasvavad keskmiselt 8,4 protsenti. Tegemist on küll kümnendi suurima pensionitõusuga, kuid olgem ausad – midagi hõisata siin pole.

Kuigi pension kasvab aprillis kiiremini, kui kasvavad keskmised palgad, ja ületab hinnatõusugi kasvu, on summaarne pension – pikima tööstaaži puhul 483 eurot – ikkagi väike. Miinimumpalk kasvas aasta alguses näiteks samuti kaheksa protsenti, 540 euroni. Seegi on närune summa. Muidugi võiks rääkida sellest, et oluline pole mitte konkreetne summa, vaid ostujõud – see, mida selle raha eest saab.

Siingi avaneb masendav vaatepilt, kus odavamad ei ole toidukaubad mitte ainult Lätis või Euroopa Liidu vaeses kaguosas Rumeenias ja Bulgaarias, vaid ka selle südames. Piisab vaid käigust suvalisse Saksa või Belgia marketisse.

Mis siis aitaks? Valimiseelsel ajal on ametiühingute kisakooriga ühinenud ka kõik erakonnad, kellel ühtäkki on varuks palju tarku mõtteid, kuidas eestlaste sissetulekuid, sotsiaaltoetusi ja muidugi ka pensione suurendada. Erinevused on kohati metoodilised, kohati aga mitte – pensione plaanivad tõsta kõik.

Olgu majanduslik seisukord kui tahes hea, ei saa praegune tööjõuline inimene jääda lootma kopsakale – või isegi talutava suurusega – vanaduspensionile.

Kuid valimised valimisteks. Praegusesse pensionitõusu need ei puutu. Pensionide indekseerimine on iga-aastane tegevus ning just samal ajal – veebruari keskel – on see igal aastal ka teatavaks tehtud. Tegelikult ongi indekseerimise mõte hoida pensionid ja töövõimetustoetus lahus poliitilistest tõmbetuultest.

Majanduslikest tõmbetuultest pensione siiski lahutada ei saa. On vääramatu fakt, et pensioni suurus sõltub meie majanduse olukorrast. Ja tööjõulise elanikkonna arvust. See aga väheneb. Mis tähendab seda, et olgu majanduslik seisukord kui tahes hea, ei saa praegune tööjõuline inimene jääda lootma kopsakale – või isegi talutava suurusega – vanaduspensionile. Paraku on tänapäeva reaalsus selline, et riikliku pensioni kõrval tuleb end ka ise kindlustada. Kuidas seda teha, on suuresti igaühe võimaluste, teadmiste ja fantaasia asi. See kõlab kõhedusttekitavalt, kuid veel kõhedusttekitavam on mõte nendest vanainimestest, kellel nüüd ja praegu ei ole mitte midagi peale selle paarisaja euro.