Eestis on palju inimesi, kes hoolivad oma maa loodusest kui väärtusest omaette, ega nõustu seda tselluloosiks, põlevkiviõliks või fosforväetiseks vahetama, ükskõik mis jõukuse ja progressi müüt selle juurde käib. See, et ühed neist seavad ühiskonnaelus esiplaanile igaühe otsustusvabaduse, teised aga rahvuse ja traditsiooni, ei muuda vähem tõeliseks kummagi muret looduse ja inimväärse elukeskkonna pärast, mida ründab armutult rahavõim.