Juhtkiri: Eestil tuleb kaitsekulutusi suurendada

Eestil on vaja juurde nii diplomaatilist võimekust kui ka tulejõudu. Foto: Urmas Nemvalts

Postimees on oma juhtkirjades järjekindlalt toetanud kaitsekulutuste tõstmist. Seda ka nendel aegadel, kui leidus veel küllaga erakondade tegelasi, kelle meelest oleks kaitsekulude kahe protsendi arvelt saanud «kõik muud asjad korda teha».

Soovitame tänasest lehest lugeda Sven Sakkovi artiklit «Talv on tulekul» ning Igor Kopõtini ülevaadet «Kes kaitseb Eestit?». Esimene neist analüüsib muutunud rahvusvahelist keskkonda ja ohte ning teine Eesti erakondade valimisprogrammide kaitsepoliitika osa. Üksiti on täna põhjust jälgida välispoliitika arutelu riigikogus.

Eestil on vaja juurde mõlemat: nii diplomaatilist võimekust kui ka tulejõudu. Jäädes praeguse kulutaseme juurde, ei ole võimalik arendada uusi sõjalisi võimeid. Vaja on tahet ning ka meelekindlust öelda «ei» muudele ahvatlevatele kulutustele – riigimehelik poliitika ei ole nannipunnide ja nahahoidjate töö.

NATOs kokku lepitud eesmärki kulutada kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT) kaitsele on Eesti täitnud alates 2015. aastast. Selle taseme lähedusse jõuti pärast 2011. aasta valimisi, mil Mart Laar sai kaitseministriks Andrus Ansipi valitsuses.

Kui kellelegi tundub, et see praeguseks konsensuseks kujunenud kaitsekulutuste tase on saavutatud kuidagi iseenesest, ilma sihikindla poliitilise tahteta, siis ta kahtlemata eksib. Hoolimata sellest, et kogu läänemaailmas oleks kõigil pidanud olema värskelt meeles, kuidas Venemaa ründas 2008. aasta suvel Gruusiat, ei väljendunud õppetund kaitse-eelarvetes. Arvudest näeme, et nii NATO Euroopa liitlaste juures kui Põhja-Ameerikas jätkus kaitsekulutuste osakaalu langus kuni 2015. aastani.

Palju on korratud ilmselget – et moodsat relvastust ja laskemoona ei saa kahjuks osta eelarveprotsentide, vaid ikka päris raha eest. Protsentides väljendatav kulutuste tase on küll üks riigi tubliduse näitajatest, ent ei tasu unustada, et heidutuseks on tarvis reaalselt eksisteerivaid tõhusaid relvi, mis maksavad väikeriigile sama palju eurosid kui suurtele riikidele.

Seepärast arvestab NATO teist olulist suhtarvu: kui suur osa kaitse-eelarvest kulutatakse varustusele. Kokkulepitud tase on 20 protsenti. Jätkates kaitse-eelarve praeguse suhtega SKTsse, muutub Eestile järjest raskemaks uue varustuse hankimine ja uute vajalike sõjaliste võimete loomine.

Teisisõnu on põhjust panna vaim valmis selleks, et kaitsekulutused ei suurene lähiaastatel mitte ainult tänu mõnusale majanduskasvule, maksumaksjatele justkui märkamatult, vaid ka raskete ja ebameeldivate valikute arvelt, mida poliitikud peavad hakkama järgmises riigikogus tegema.