/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/11/29/856206t1h549a.jpg)
Demokraatlikus õigusriigis on tavapärane inimeste koondumine vabakonda – mittetulundusühingutesse, seltsidesse ja muudesse eraalgatusel loodavatesse ühingutesse. Ühesuguse poliitilise ilmavaate ja samade eesmärkidega kodanikud moodustavad erakondi.
Juhtkiri: hampelmannid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On loomulik, et nii ühes kui teises maksavad liikmed korrapäraselt maksu, mille kaudu ollakse tihedalt seotud organisatsioonides langetatavate otsustega. Eesti erakondades liikmemaks paraku nii enesestmõistetav ei ole, mistõttu on järjest keerulisem rääkida parteidest kui kodanike tahte vahendajatest.
Õieti tõmblevad nad juhtkondade lõa otsas sunnitud liigutusi tehes nagu hampelmanni jäsemed. Ja see on vabale ühiskonnale ohtlik tendents. Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni andmetel koguvad erakonnad liikmemaksu summas, mis paneb iga ühistegevusega kokku puutunud inimese nõutult vaikima.
Aastatel 2008–2010 on suuremad erakonnad saanud liikmelt aastas keskmiselt 0,26–3 eurot. See võiks olla naljakaski, kui tegemist poleks väga tõsise teemaga. Viitab ju praegune asjade seis sellele, et erakonnad polegi liikmemaksudest huvitatud.
Milline on üldse meie erakondade liikmeskond? Liikmemaksude tõhusam kogumine sunniks ilmselt avalikkuse ette tooma üllatavaid ja ebameeldivaid tõsiasju. Millist rolli ja tahet kannavad endaga fantoomliikmed, kellest oli viimati juttu Rahvaliidu näitel?
Rahvaliit pole kindlasti erand. Kas tõesti on liikmemaksudest hoidujad vaesed, kuid tublid inimesed, kes tahavad lihtsalt teatud maailmavaadet väljendada, nagu väidavad erakondade esindajad?
Pigem kajastub siin erakondade tahe näidata võimalikult suurt liikmete arvu. Riigi toetuste suur osatähtsus viib erakondade peamise eesmärgi kadumiseni – piisab poliitik olemisest, võimu võtta polegi vaja.
Kaks aastat tagasi Tartu Ülikoolis magistrikraadi kaitsnud Riho Kangur kirjeldab oma teadustöös, kuidas parteid on muutunud lihtsalt elatusallikateks kitsale kutseliste poliitikute grupile.
Uurimus näitab, et liikmemaksude osakaalu vähenemine erakondade tuludes on viinud olukorrani, kus kõrge positsioon erakonnas tagab juba piisavalt mugava äraolemise.
Erakondade rahastamise väljakujunenud tava vajab muutusi, kuid lihtne see olema ei saa. Muutmise tahe peab tulema erakondade endi poolt, nende seest.
Seda ei saa erakondade tippudele peale suruda vaikiv mass, kes liikmemaksegi ei maksa. Me tahame tugevaid erakondi, aga tugevus ei väljendu kivistunud võimuvertikaalis, vaid pidevas uuenemises ja avatuses.