Taavi Seim, Karsten Staehr: teadusmõte poliitikasse

Karsten Staehr Foto: Erakogu

Poliitikuil tuleks muudatuste kavandamisel teha senisest julgemalt koostööd teadlastega – Eesti võiks olla siin pioneeriks, kirjutavad Taavi Seim ja Karsten Staehr.
 

Teadlikke otsuseid majandus- ja sotsiaalreformide asjus saab teha vaid siis, kui on teada nende reformide põhjuslikud tagajärjed. Seega tuleks uusi poliitikaid rakendada niimoodi, et neid oleks võimalik teaduslike meetodite abil hinnata.

Kas töötuskindlustushüvitise saamise periood peaks muutuma? Kas hariduskulutusi oleks vaja suurendada? Kas tulumaks peaks 21% asemel olema näiteks 16% või 26%? Kas alkoholiaktsiis tuleks viia Soomega samale tasemele? Kas maksu pealt mahaarvestusi tuleks piirata?

Need on fundamentaalsed küsimused, mida poliitikasuunajad peavad lahendama ning mis sageli on avaliku arutelu all. Neil teemadel on väga erinevaid arvamusi, kuid enne otsuste tegemist on ülioluline teada poliitikameetmete mõjusid ehk tulemusi.

Poliitikamuudatuste mõjude mõistmine on poliitilise debati ja poliitika kujundamise nurgakivi.

Sõltumata poliitilistest vaadetest on oluline aru saada põhjuslikust seosest poliitikamuudatuse ja selle tagajärje vahel. Majandus- jt sotsiaalteaduste uurijate roll on nende mõjude kohta tõendusmaterjali esitada ja prognoose teha, nii et oleks võimalik langetada läbimõeldud otsuseid.

Põhjuslike tagajärgede tõlgendamine ja kvantifitseerimine rikastab avalikku arutelu ja annab poliitikasuunajatele parema lähtepunkti läbimõeldud poliitika kavandamiseks.

Majandusteadlased on traditsiooniliselt kasutanud majanduses põhjuste ja tagajärgede kindlakstegemiseks kaudseid meetodeid. Kaks Ameerika majandusteadlast, Thomas Sargent ja Christopher Sims said just hiljuti Nobeli preemia keerukate kaudsete meetodite arendamise eest, mis võimaldavad majanduses kindlaks teha erinevate poliitikate jt muudatuste põhjuslikke tagajärgi.

Nende meetodid töötavad kõige paremini makromajanduslike küsimuste, nagu intressimäära puhul, kuid ei aita üldiselt eriti aru saada, kuidas mõjutatakse indiviidide käitumist ja heaolu.

Viimastel aastatel on aga tekkinud täiesti uus uurimisvaldkond, mis põhineb poliitikasuunajate ja uurijate koostööl majandus- ja sotsiaalteadustes. Püütakse jõuda lähemale loodusteaduste ideaalile, st kontrollitud eksperimendile. Poliitikaid kavandatakse poliitikasuunajate ja uurijate koostöös sel eesmärgil, et oleks lihtsam mõõta poliitikamuudatuste mõju.

Näiteks Mehhikos soovis valitsus avalikku sektorisse meelitada kõrgema kvalifikatsiooni ja oskustega tööjõudu. Koostöös uurijatega California ülikoolist Berkleyst leiti seaduspärad palkade, töökohale jõudmiseks läbitava vahemaa, puhkuseskeemide jm tegurite suhtelise olulisuse kohta kõrgetasemelise tööjõu ligimeelitamisel.

Rootsis aga viivad valitsus ja uurijad väikeses mastaabis läbi programmi, mille eesmärk on saada pikaajalised töötud tagasi tööturule. Nii saavad tööhõiveameti töötajad lisatasu iga pikaajalise töötu pealt, kellele neil on õnnestunud töö leida.

Tänu sellistele uurijate kavandatud väikesemahulistele poliitikamuudatustele on võimalik programmi usaldusväärsel moel hinnata ning poliitikamuudatustele enne nende täies mahus rakendamist põhjalik hinnang anda.

On oluline, et ka Eesti läheks sama rada ning tugevdaks koostööd akadeemiliste uurijate ja poliitikasuunajate vahel. Teadlasi ei peaks mitte ainult kaasama uute reformide kavandamisse, vaid neile tuleks anda vabad käed kasutamaks oma professionaalseid oskusi meetmete väljatöötamisel, selleks et reforme oleks võimalik adekvaatselt hinnata. Vältimaks tulemustega manipuleerimist poliitiliste huvide kasuks, peavad ­uurijad olema sõltumatud ja nende ainus motiiv peaks olema kvaliteetse teadustöö läbiviimine.

Kui valitsus kaalub töötuskindlustushüvitise taseme tõstmist, tuleks säärast programmi kavandada koostöös uurijatega, et reformi olulisi mõjusid saaks hinnata teaduslikul moel. Näiteks võiks töötuskindlustushüvitise suurust muuta ainult teatud gruppide puhul, kuid teiste puhul mitte, et muudatuste mõju oleks lihtsam hinnata.

Järgmine kord maksusüsteemi reformides peaks poliitikasuunajad ja teadlased samamoodi koostööd tegema. Maksumuudatusi võiks rakendada eri maakondades eri aegadel, et oleks võimalik nendes gruppides tulemusi võrrelda. Kui aga kavatsetakse täiustada maksuauditeid, saaks uurijad soovitada auditeerimismeetodeid, mis võimaldaks saada uusi teadmisi maksudest kõrvalehoidmise kohta Eestis.

Põhiline argument, miks poliitikameetmeid peaks välja töötama poliitikasuunajad ja uurijad koos, on see, et nii oleks võimalik paremini mõista Eesti majandust ja sotsiaalküsimusi.

See looks avalikule arutelule parema aluse ja võimaldaks poliitikasuunajatel teha teadlikumaid ja täpsemaid otsuseid. Positiivse kõrvalmõjuna võiks see aidata Eestil end sellistes küsimustes akadeemilistes ringkondades nähtavaks teha ja jagada teostatud reformide kogemust teiste riikidega.

Eesti on väike ja väga hästi organiseeritud riik ning on tuntud rasketel aegadel julgete reformide läbiviimise poolest. Avades end poliitikamuudatustele, mis on kavandatud uurijatega koostööd tehes, ärataks Eesti kogu maailma tippülikoolide teadlaste tähelepanu.

Autoritest. Taavi Seim on Stockholmi ülikooli doktorant ja külalisuurija Eesti Pangas, Karsten Staehr on TTÜ rahvusvahelise ja avaliku sektori rahanduse professor.