Miks noored ei soovi õpetajaks saada?

Klassiõpetajad Jaanika Lukk ja Kristiina Roosileht tahavad õpetajatöö varjukülgede kõrval näha ka head. Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

Kui õpetajate kiusamist käsitlevale artiklile tuli reaktsioone, et tegu on üksikute õpetajate ebakompetentsusest tingitud probleemi ülevõimendamisega ja 97 protsenti õpetajatest on rahul, siis gümnaasiumiõpilaste ja üliõpilaste küsitlus kummutab selle vastuväite täielikult: kiusamine oli keskne põhjus, mille noored tõid esile vastusena küsimusele «Kirjuta palun lühidalt, miks ma tahan/ei taha õpetajaks saada». Küsitluse korraldasin muide enne, kui õpetajate kiusamise teema avalikkuse ette jõudis, mistõttu vastused ei saa olla mõjutatud hiljutisest meediakajastusest.

Veebiküsimustikule vastas õpilasi 12 gümnaasiumist, nende hulgas oli nii maa- kui ka linnakoole, nii riigieksamite pingerea tipus, keskel kui ka tagapool olevaid koole. Õpilasküsimustikule vastas 293 gümnasisti. Üliõpilaste küsimustikku levitasin Tartu ja Tallinna Ülikooli üliõpilaste meililistide kaudu, vastuseid laekus 526.

Arvestades aasta-aastalt vähenenud vastuvõttu õpetajakoolitusse, kartsin, et õpetajakutse vastu on noorte huvi täiesti kadunud. Vastused näitavad, et see ei ole nii (vt joonist). Küsimusele «Kas sa soovid saada õpetajaks?» vastas eitavalt vaid 40 protsenti üliõpilasi, kuid oluliselt rohkem gümnaasiumiõpilasi (57 protsenti). Kui vaid 8 protsendist gümnaasiumiõpilastest, nagu võiks eeldada selle küsitluse põhjal, saaks tulevikus õpetajad, oleks eesti kooliõpetajate põud ilmselt ületatud. Küsimus on selles, miks noored, kellele amet iseenesest meeldib, ei õpi siiski õpetajaks.

Vastuse saamiseks esitasin kõigepealt mõlemale sihtrühmale valikvastustega küsimuse «Mis on Sinu arvamus, mispärast noored ei soovi õppida õpetajaks? (Märgi kolm kõige tähtsamat põhjust.)». Vastustes ei olnud suuri erinevusi, viis kõige kaalukamat põhjust olid samad, erinevus oli vaid rõhuasetuses (vt joonist).