Toomas Kümmel vastuseks Jürgen Ligi väidetele VEB-fondi kohta: tähelepanekuid hullumaja puhvetist

VEB fondi saagat puudutavad dokumendid. Foto: Peeter Langovits

See, mida Jürgen Ligi järjepidevalt VEB-fondi kohta räägib, ei ole isegi enam valetamine, see on ropp valetamine, kirjutab ajakirjanik Toomas Kümmel.

VEB-fondi kohta on olemas kohtuotsused ja ajaliselt kahjuks alles pärast neid Eesti Panga audit (2013), Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni lõpparuanne (2014) ning eriti põhjalik Riigikontrolli aruanne, kuidas Riigikogu VEB-fondi loomise otsust täideti (2014).

Kirjutasin ka raamatu «VEB-fond. Kadunud raha» (2016), kus iga väide on dokumentaalselt kinnitatud. Mulle ei ole laekunud mitte ühtegi etteheidet või pretensiooni mingite asjaolude moonutamise või faktide väärtõlgendamise kohta. Selle taustal on rohkem kui kummaline jälgida aastatepikkust Jürgen Ligi meeleheitlikku võitlust kõigi selgunud faktide vastu. Nii kõrge enesehinnanguga poliitikult eeldaks enamat kui väiteid, mis võiksid kosta hullumaja puhvetist. Heidame kõrvale kogu poliitilise tausta ja pühendume ainult faktidele.

Ligi väidab: « /…/ riigikohus, õiguskantsler kui ka justiitsministeerium on üle kinnitanud, et kahju Eesti ettevõtjatele tegi Venemaa, mitte Eesti.»

Vale. 01.02.2011 jõustus kohtuotsus, mis viis hiljem ka Ligi nimetatud riigikohtu otsusteni. Kohtuotsus ütleb ühemõtteliselt: «Sekkudes avalik-õiguslike meetmetega eraõiguslikesse suhetesse võttis riik endale vastutuse /…/ Riik ei vabane vastutusest üksnes seetõttu, et ta on loonud riikliku VEB-fondi, mille puhul on teada, et selle fondi vastu nõuete esitamine on tulemusetu.»

Ligi kasutab samasugust valet, mida aastaid esitas avalikkusele ja riigikogule ka Vahur Kraft. Mitte ühelgi Ligi nimetatud ettevõtjal, VEB fondi kreeditoril, ei olnud mitte üheski Venemaa pangas raha. Nende raha oli hoiustatud kahes Eesti Pangas: Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse baasil moodustatud Põhja-Eesti Aktsiapangas (PEAP) ja Balti Ühispangas (UBB). Neile kahele pangale kehtestati 1992. aasta lõpul moratoorium. Pangad otsustati päästa, nende hoiustajaid aga mitte ning selleks loodigi VEB-fond. Teiste sõnadega, Eesti Pank päästis iseennast. PEAP ja UBB hoidsid oma hoiustajate valuutat Moskvas Välismajanduspangas (Vnešekonombank, VEB), mis 1992. aasta alguses pankrotti läks. Teised Eesti pangad hoidsid oma hoiustajate valuutavahendeid Rootsi, Soome ja Saksamaa pankade korrespondentkontodel. Näha siin mingit seost Eesti okupeerimisega on jällegi kaja hullumaja puhvetist.

Ligi väidab: «Küüniline on esitada teadliku riski võtnud ning Vnešekonombanki-vastaseid nõudeid kokku ostnuid juhuslike heausksete kannatajatena.»

Vale. Isegi kui praegu veel allesjäänud Eesti riigi vastu nõudeid esitavad VEB-fondi kreeditorid oleksid need nõuded ostnud, oli see absoluutselt seaduslik tegevus. VEB-fondi nõudeõiguse suurust kinnitas sertifikaat. VEB-fondi sertifikaadi tingimuste punkt kolm ütles ühemõtteliselt ja arusaadavalt: «VEB-fondi sertifikaat on turul vabalt ostetav ja müüdav /…/.»

Juba 2012. aastal teatas Ligi riigikogu kõnepuldist: «On teada, et spekulandid on neid sertifikaate kokku ostnud ja nemad ka riiki hagevad siin /…/.» Selle laimu peale saatis Ligile avaliku kirja Saare Kaluri juhataja, tema erakonnakaaslane Tiit Sarapuu. Ta palus Ligil kiri riigikogu ees ette lugeda ja paluda sertifikaadiomanikelt vabandust. Ligi palus vabandust Sarapuult, kuid väitis, et ta ei saa seda teha riigikogu istungil. Sarapuu sellega rahule ei jäänud: «Kui kedagi riigikogus spekulantideks nimetada, tuleb välja tuua nimed, mitte kõiki üldistades solvata.»

On teada vähemalt üks juhtum, kus tõesti nõudeid kokku osteti. See oli Venemaa ettevõtja Aleksandr Matt, kes tänu Eesti Panga presidendi Vahur Krafti petukirjale sai võimaluse 32,3 miljoni dollari väärtuses VEB-fondi nõudeid realiseerida.

Ligi väidab: VEB fond ise oli toonases hõredas õiguskeskkonnas järsk, aga siiski tavapärane pankade päästmise võte Mart Laari valitsuse algatusel ja riigikogu otsusel.

Vale. Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil 20.09.2004 arutati VEB-fondi probleeme. Arutledes VEB-fondi perspektiivi üle, ütles tollane riigikontrolör Mihkel Oviir riigikontrolli 1995. ja 1997. aasta audititele tuginedes: «Riiklik VEB-fond on unikaalne organisatsioon ja taolist analoogi ei ole.» Kõigile tuntud ja tsiteeritud on ka Siim Kallase tunnistus 2000ndate algusest, mille ta andis vastuses küsimusele, kas tema juhtimise ajal tehti Eesti Pangas ka midagi valesti: «Noh, ehk tegime ka mõne vea. Võibolla VEB-fondi asi läks natukene viltu. See on juriidiliselt nii komplitseeritud lahendus /…/.»

VEB-fondi skeem mõeldi välja Siim Kallase juhitud Eesti Pangas ja sealt esitati dokumendid riigikogule. 27.11.2000 saatis Eesti Pank kirja VEB-fondi probleemidest ja ettepanekutest peaminister Mart Laarile. Samal riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil teavitas Kraft peaministri vastusest: «Mart Laari vastus seisnes selles, et see on Eesti Panga probleem ning valitsus siin midagi ei tee. Rõhutas, et antud küsimuses on Eesti Pank nn valitsuse agent, kelle nimel Eesti Pank tegutseda saab.»

Ligi väidab: «Nimelt saadi 32 miljonit dollarit Vnešekonombankist Venemaad üle kavaldades siiski kätte.»

Vale. Raha sai kätte Venemaa ärimees Matt, kes kavaldas Krafti Venemaa Välismajanduspanka (VEB) saadetud petukirja abil üle Eesti riigi. Kui palju ja kellele sellest 32,3 miljonist dollarist tagasi Eestisse liikus, on siiani selgitamata.

Juhin tähelepanu, et Krafti petukirja näol oli tegu kuriteoga. Missuguste kokkulepete ja kaalutluste alusel koondati Eesti riigi nõuded (Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga) Ühispanka, et Aleksander Matt saaks need kokku osta ja petukirja alusel Venemaal realiseerida, ei ole siiani selgunud.

Lisame, et Ligi arusaama ja moraali kohaselt sõnastatud nn ülekavaldamise üks osaline, Kraft, häbenes ja varjas seda nn ülekavaldamist igati. Isegi niivõrd, et ka pärast nn ülekavaldamise avalikuks tulekut püüdis selle varjamiseks esitada riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonile võltsitud dokumendi.

32,3 miljoni dollari väljapetmise skeemist ei saa Ligi lihtsalt aru ja ajab kõik lootusetult segamini. Mattil ei olnud enne nõuete kokkuostmist mitte mingisuguseid nõudeid. Tema ettevõtte TSL International nõuete summa enne Krafti petukirja oli VEB-fondi nõuete registris täpselt null. Matti Venemaa kodakondsus ei puutu üldse asjasse, pealegi on tal lisaks ka Eesti kodakondsus. Ligi arusaamade mosaiigis sai seega raha see pool, keda ta okupandiks nimetab.

Ligi viitab talle teadaolevalt kahele tunnistajale, «kes on kinnitanud altkäemaksu pakkumist» kellegi VEB-fondi kreeditori poolt oma raha kättesaamiseks.

Iga Eesti kodaniku moraalne kohus on teatada talle teadaolevast kuriteost. Niikaua, kui Ligi ei ole pöördunud õigukaitseorganite poole vastava avaldusega, on see tühipaljas loba.

Kas on õigustatud kutsuda Ligit valetamine lõpetada? On. See, mida Ligi järjepidevalt VEB-fondi kohta räägib, ei ole isegi enam valetamine, see on ropp valetamine.