Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiiveti analüüs erakondade tervishoiupoliitilistest plaanidest toob välja ühisosa ja peamised erinevused, kuid kokkuvõte «Kahjuks ei luba keegi tervishoiule rohkem raha, et unistusi täita saaks,» on ekslik.
On selge, et kuue euro eest saab osta lühema vorstijupi kui üheksa euro eest ning 600 euro eest kuus palgata teistsuguste oskustega inimese kui 900 euro eest, aga millegipärast tervishoius soovime veidi üle kuue protsendi SKPst kulutades saada sama tulemust, mida teised riigid üheksa protsenti SKPst kulutades. Ja me soovime tervishoius järjest rohkem – kasutada uusimaid ravimeid ja seadmeid, rohkem patsiendikesksust ja isiklikku lähenemist, ravi tulemusena paremat elukvaliteeti kui varem ning muidugi lühemaid ravijärjekordi. On selge, et selleks on vaja ka rohkem raha.
Sotsiaaldemokraadist tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski juhtimisel tehti ajalooline otsus ja lisaks 13 protsendile sotsiaalmaksule panustame eelmisest aastast riigieelarvest tervishoidu lisaraha. Ja see võimaldab asju paremaks teha. Näiteks muudeti täiendav ravimihüvitis oluliselt heldemaks, et krooniliste ja tõsiste tervisemuredega inimeste kulusid retseptiravimitele vähendada. Kui 2017. aastal oli vältimatu omaosalus retseptiravimitele üle 300 euro aastas 17 000 inimesel, siis 2018. aastal vaid 121 inimesel. Lisaks täiskasvanute hambaravihüvitis tõi hambaarstile paljud inimesed, kes hambaravi kõrge hinna tõttu seda endale varem lubada ei saanud. Ja lisaraha aitas lühendada ka prioriteetsetel aladel järjekordi – plaanilises ravis sadu puusa- ja põlveproteeside operatsioone rohkem ja üle 3000 silmakaeoperatsiooni rohkem. Paranes kättesaadavus näiteks kardioloogias ja endokrinoloogias, samuti lastepsühhiaatrias.