Merike Martinson­: mitte ainult raudredel

Abilinnapea Merike Martinson. Foto: Liis Treimann.

Tallinna ja Eesti probleem pole ainult ohtlikud raudredelid mänguväljakutel, vaid laste traumade ja surmade suur arv, kirjutab Merike Martinson­, Tallinna abilinnapea ja lastearst.  
 

Traagiline õnnetus Rukkilille lasteaias on halbade asjaolude kokkulangevus, mis lõi meid kõiki. Sellised õnnetused panevad alati mõtlema, kas oleme ikka teinud absoluutselt kõik endast oleneva ning miks pidi see juhtuma just nüüd ja sel kombel. 

Lapsed on neil redelitel roninud aastakümneid, mõnikord ka kukkunud ja viga saanud, kuid kunagi ei ole ükski turnimisredelil juhtunud õnnetus – vähemalt minu mälestustes lastehaiglas töötatud aastatest – lõppenud nii pöördumatult.  

Abilinnapeana teeb mind eriti kurvaks asjaolu, et Euroopa statistikat teades oleme võtnud motoks «Turvaline Tallinn» ning  pööranud viimastel aastatel oma ettevõtmistes ja projektides erilist tähelepanu laste traumade ärahoidmisele ja esmaabikursuste korraldamisele linnaosade koolides ja lasteaedades, õpetades  lasteaiakasvatajatele ja õpetajatele, kuidas last kriisiolukorras aidata, olgu selleks siis nahavigastus või üliraske trauma.

Tänavu alustasime linnas ka lasteaedade riskianalüüsi, mille kokkuvõte peaks avalikkuse ette jõudma aasta lõpus. Tegelikult on turvalisuse tagamisel palju tahke, nt kolmandat aastat rakendasime suvel koostöös Tallinna rannavalvega kaduma läinud väikelaste emade leidmiseks turvapaela süsteemi ning kinkisime igale esimesse klassi minejale turvavesti.

Ent järelikult ei ole seda kõike olnud piisavalt ning järeldused, mida Rukkilille lasteaia tragöödiast teeme, peaksid tooma põhjapanevad muutused reeglitesse, kuidas turvata, jälgida ja õpetada väikesi inimesi.

Laps vajab arenguks liikumist

Teiselt poolt – kuigi saan aru liikumise õilsast ajendist – ei saa ma olla nõus vaat et hulluseks pöördunud redelite mahavõtmisega kogu Eestis. Sest mida teevad väikesed poisid, kui neil enam ronimisredeleid pole? Ronivad puude otsa! Kas hakkame maha saagima ka puid?

Ning kui me juba endisaegsed redelid maha võtame (ma ei räägi siin neist, mis on tõepoolest katki ja ohtlikud), siis tuleks rääkida ka tänapäevastest turnimiskohtadest: batuudi- ja skate-parkidest, kaubanduskeskuste mängunurkadest, mille atraktsioonid pole samuti ohutud ja kust igal nädalal lapsi suuremate või väiksemate traumadega haiglasse tuuakse.

Olen ise kolmeaastase poisi vanaema. Suurema osa ajast tahab ta tegelda ronimisega, milles ta on väga osav, ning kui me temaga õue läheme, otsib ta esimesena üles just turnimiseks kõlblikud kohad. Poisi väleduse ja ettearvamatuse tõttu hoian tal pidevalt silma peal, sama tuleb teha ka toas, sest ühel hetkel istub ta diivanil ja juba teisel laseb selle seljatoelt topeltsalto põrandale.

Mõni päev tagasi olin temaga sünnipäeval ühes selleks mõeldud laste mängutoas. Mitmel korral kadus väikemees mul silmist, sest lasi parajasti alla mõnest liugtunnelist või ronis torus.

Atraktsioonid polnud ohutute killast: köissillad, mis ühendavad üht platvormi teisega, rääkimata batuudist, kus korraga hüppasid väikesed ja suured – peatraumade oht! Olin lakkamatult mures, valmis mõnd väikest inimest aitama, aga emad istusid kohvitassi taga ega teinud laste tegemistest väljagi.  

Selle aasta üheksa kuu jooksul on lastehaigla traumapunkti andmete põhjal õnnetuste tõttu hospitaliseeritud 4471 last, neist 2275 oli viga saanud kukkudes. Kuni aastasi on sellel perioodil traumapunkti toodud 418. Neist 279 on kukkunud ja 34 saanud põletusi – need on lapsed, kes kõik pidanuks olema pidevalt ema silma all.

Vaja on õppeklippe!

Väikelastega juhtuvate õnnetuste põhjused on väga erinevad,  osa ongi  tingitud sellest, väikelapseiga ongi riski­iga. Mis ei tähenda sugugi, et igasugust nende füüsiliseks arenguks vajalikku liikumist peaks piirama.

Ent see peaks toimuma lihtsalt pideva järelevalve all ning mõtlema peaks kõikidele asjaoludele, alates sellest, millised ohud ümbritsevad last tema kodus, kuidas ta riides on (nt tänapäeval ei tehta enam sidumispaeltega jopesid, välistamaks võimalust, et need sooniksid ümber kaela ja kõri), ning lõpetades sellega, et poes käies ei asetata last ostukärusse kinnitamata jne.

Lisaks võimele ohtu näha peaks iga ema ja lasteaiakasvataja oskama anda esmaabi, sh  elustada.

Lasteintensiivravi arstina võin kinnitada, et arstidel on kergem päästa hingamisseiskuse läbi elanut, kes õnnetuspaigal  kiiret ja oskuslikku abi on saanud. Kord toodi kiirabiga lastehaiglasse poiss, kelle isa oli leidnud vannist uppununa. Hoolimata šokist oli ta kiiresti teinud lapsele suult suule hingamist. Kui küsisime temalt, kust ta seda oli õppinud, vastas mees: «Televiisorist nägin!»

1990. aastate alguses tegime režissöör Jüri Tallinnaga filmi «Ohud lapsele», kus olin üks nendest, kes probleemseid olukordi tutvustavatele kaadritele teksti peale luges. Filmi näidati korduvalt televiisoris ning õppematerjalina arstiteaduskonna üliõpilastele.

Olen veendunud, et tänapäeval, kus ehk pikki õppefilme vaadata ei taheta, saab inimesteni jõuda mõjuvate ja näitlike teleklippide kaudu. Poleks midagi tänuväärsemat kui klipid esmaabi ja elustamise kohta – sest kui õnnetus on juba juhtunud, võib oskuslik tegutsemine ära hoida halvimat.