Vilja Kiisler: nüri nühkimine

Vilja Kiisler Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kui enamasti on kombeks enne valimisi halada, et sedakorda on kampaania kõigi aegade räpaseim ja võitlus koledaim, siis nüüd on valimiseelne aeg silmatorkavalt igav. Mingeid tõelisi vastuolusid justkui ei olegi.

Viimatiste kohalike valimiste eel küttis õhu kuumaks sotsiaaldemokraatide ja EKRE vastandumine ning riigikogu valimistel on Keskerakond ja Reformierakond üksteist ikka vastastikku valusate armastusväärsustega kostitanud, loopides seejuures vene kaarti üle aia edasi-tagasi nagu Tatikas ja Vesipruul surnud Pontut. Seekordne vaikelu ennustab aga nende valimiste ajalukku minekut Eesti igavaimatena. Mingit tõelist poliittehnoloogilist intriigi pole püsti panna viitsinud mitte ainumaski partei. Suuri skandaale ei paista kusagilt – vaata, kustpoolt tahad: igav! Kes see meil õieti igavat Põhjamaad igatseski?

Vähe sellest – valimistel pole sedakorda isegi põhiteemat. Kõik lubavad näpuotsaga midagi, peamiselt ühte ja sama: ikka rohkem raha kätte, seda või teist tasuta, st maksumaksja raha eest lastele, lapsevanematele, pensionäridele. Ühtegi konkreetset lubadust, mis päriselt arutlema ajendaks või kas või paari kuu pärast meeles oleks, pole ette tuua. Käib üksmeelne põdur peenhäälestamine, mis tegelikult mitte kedagi ei huvita, justkui oleks Eesti riik valmis saanud ja kõik oleks nii hästi, et mitte midagi ei olegi parandada. Üleüldine mõttelaiskus ei paista olevat tabanud mitte ainult parteisid ja neid nõustavaid suhtejuhtmeid, vaid kogu avalikku ruumi laiemalt. Siin ja seal nurgas käiv nügelemine konservatiivide ja liberaalide vahel huvitab ainult asjaosalisi endid, need kurdi ja tumma kõnelused ei jõua kuhugi.

Üleüldine mõttelaiskus ei paista olevat tabanud mitte ainult parteisid ja neid nõustavaid suhtejuhtmeid, vaid kogu avalikku ruumi laiemalt.

Kui kampaania alguses püüdis Kaja Kallas igal võimalikul juhul Jüri Ratast kannast naksata, siis nüüd on ta sellest loobunud: Rattal on nimelt täiesti tundetud kamassid, neid näksa palju tahad, tulemus on null. Keskerakond on nautinud võimupositsiooni ja head majanduslikku fooni valimiseelisena täiel rinnal. Eesti 200 plakatikampaania seatud eesmärke ei täitnud: kõik parteid on täpselt samades kaevikutes nagu enne, sisulist diskussiooni pole. Isamaa teise samba lammutamine kipub ära vajuma – see on ehk ainus teema, kus sisulised argumendid on sambasakutajate indu maha võtnud. Sotsid hoiduvad EKREga sõnasõda pidamast, sest saavad hästi aru, et selles mängus on neil ainult kaotada. EKRE lärmab siin ja seal, aga peale andunud toetajaskonna ei eruta nende kisa enam eriti kedagi.

Poliitiliste kirgede lõõmamise asemel käib tuim kampaaniategu. Kõik rabavad häälte nimel: kohtuvad, kutsuvad külla ja kohvikusse, kondavad mööda inimeste kodusid, jagavad mett, tikutopse ja muud pudi-padi. Lootuses, et nii need hääled tulevad. Mine tea, äkki tõesti.