Valimiskampaania on igav - eriti võrreldes Kelly Sildaru saavutustega.

FOTO: George Frey/EPA

Kuula artiklit

Seda, et praegune valimiskampaania on igav, on öelnud paljud. Ja neil on õigus: kampaania on igav, eriti kui võrrelda seda Kelly Sildaru saavutustega, mis naelutas nädalavahetuseks suure osa eesti rahvast tele- ja muude ekraanide ette, et saada osa vigursuusataja ahhetama panevalt võimsast tagasitulekust.

Jah, poliitikutel pole sellele midagi vastu panna. Oleks siis, et pole, millest rääkida. Võib ju olla, et Eesti ühiskonnas on tõesti paljud asjad suhteliselt heas korras. Eks ongi. Palju paremas kui kahekümne viie aasta eest, mil Eesti riik, selle institutsioonid ja õigusruum võtsid alles vaevaliselt kuju. Või kümne aasta eest, mil meid oli tabanud taasiseseisvusaja kõige rängem majanduskriis. Nende aegadega võrreldes on praegu tõesti kõik suurepärane.

Kuid olukord võib muutuda. Päevapealt. See ei peaks olema selge mitte ainult poliitikutele, vaid igaühele, kes mäletab 2008. aasta augustisõda või 2014. aastal sama ootamatult puhkenud sõjategevust Lääne-Ukrainas.

Ehk siis: tõsi on, et Eesti riik on sisemiselt sedavõrd korras, et me mitte ainult ei või, vaid lausa peame arutlema sääraste küsimuste üle nagu pensionisüsteem, omastehooldus, tervishoiu rahastamine ja koolikorraldus. Või kui see tundub ikkagi liiga igav, võime lihtsalt elada kaasa Kelly Sildaru võitudele ja tunda rõõmu tema võitudest.

Eesti Vabariik ei ole iseenesestmõistetav reaalsus vaid miski, mis vajab iga päev üha uuesti tõestamist.

Viimased paar aastat on Eesti nautinud majanduskasvu. Jah, see pole jõudnud kõigini võrdselt ning leidub neidki, kelleni see pole üldse jõudnud, kuid suures plaanis on viimased aastad olnud head. See ei tohi panna meid silmi sulgema. Sest maailm on konfliktne koht. Mitte ainult Süürias ja Malis, Birmas ja Lõuna-Hiina merel või kauges Venezuelas. Vaid ka siinsamas.

Ukraina sõda ei ole läbi. Ning nüüd ka Euroopa Liidus vaidluste põhjuseks saanud Nord Stream 2 algab meie tagahoovist: Narva-Jõesuust kakskümmend kuus kilomeetrit idas asuvast Ust-Lugast. Eesti läheduses asuvaid Vene väeüksusi ja relvasüsteeme pole mõtet üles lugedagi. Putini taganemine keskmaa rakettide leppest on selles mõttes pigem täpp i peal, toonitades arenguid, mis toimuvad niikuinii.

Lisades siia USA-Hiina vägikaikaveo, Washingtonist tulevad vastuolulised signaalid NATO kohta, kõiki ära tüüdanud Brexiti, Saksa-Prantsuse telje murenemise ning nääklemised Euroopa Liidus, saame pildi maailmast, kus Eesti Vabariik ei ole iseenesestmõistetav reaalsus, vaid miski, mis vajab iga päev üha uuesti tõestamist. Kusjuures, siia alla kuuluvad ka Kelly Sildaru saavutused – on ju ka tema Eesti saadik rahvusvahelisel areenil.

Aga kas sellest tuleb järeldada, et valimiskampaania peaks keskenduma välis- ja julgeolekupoliitikale? Ei, mitte tingimata. Küll ei tohi sotsiaal- ja maksupoliitikast rääkides unustada, et see kõik mängib rolli vaid eeldustel, mis pole isetekkelised. Veel selgemalt: meil pole mõtet rääkida pensionidest, kui me ei või olla kindlad, et meil on ka kahekümne või saja aasta pärast olemas Eesti Vabariik. See tähendab aga, et me ei saa lubada endale igavaid valimiskampaaniaid, vaid kõik erakonnad peavad suutma sõnastada fundamentaalseid vastuseid küsimustele riiklusest rahutus maailmas. Kus need vastused on?