Surma eestoas oleme kord kõik

Patsient X. Foto: Andrus Peegel

Kui vanasti öeldi, et kirik on kalmistu eestuba, siis tänapäeval võib öelda, et raviasutus on kalmistu eestuba. Selles eestoas elavad vanurid. Nii nagu äsja sündinuid, tähistab ka manalateed minejaid number. Ühe A4-paberi peale võiks kirja panna loetelu nende patsientide haigustest, teisele loetelu ravimitest, mida ta elu lõpuni võtma peab.

Töötasin neli päeva Hiiu järelravikliinikus hooldajana. Nägin patsiente, kes ei suutnud ise süüa või ei avanudki enam suud. Patsiente, kes püüdsid mulle midagi öelda, kuid välja tuli vaid halin. Patsiente, kelle eest hingas masin. Paljudel juhtudel mõtlesin: see on ju inimkatse. Keegi ei tea, mida voodis lamaja tegelikult soovib.

Küsimustel, kas ja kui kaua kedagi ravida, on kaks tahku: väärtushinnanguline ja õiguslik. Sellise otsuse tegemine ei ole pelgalt arstide või juristide pärusmaa, sõna peavad saama ka patsientide esindusorganisatsioonid, kirikute esindajad ja poliitikud.

Seni kuni arstid ei tunne ennast niivõrd keeruliste otsuste langetamisel kindlalt ja inimeste võimalused enda ravimise või ravimata jätmise üle otsustada pole reguleeritud, näib sageli ülim olevat lähedaste tahe.

Nõudmispõhine, mitte vajaduspõhine, võiks kirjeldada eestlaste suhtumist meditsiini. Meditsiin, mis ravib südametunnistuse kergendamiseks, ravib surnuks. «Ta on ju terve elu makse maksnud. Kas mu isal ei ole nüüd enam üldse õigusi?!» löövad nad rusika lauale ja nõuavad uuringuid. Arstid üldjuhul ei keeldu. Hirmust kohtu alla sattuda, kuulsin arstidelt ka hooldajana töötades.

Lähedaste nõudmistest võib sageli rohkem tolku olla nõudjatele endile kui surijale. See annab hingerahu: olen tema jaoks kõik teinud. Sama raske kui surijat elulõpul toetada, on ka enda leinaga toime tulla. Hakatakse süüdlast otsima ja meediasse jõuavad õuduslood hooldushaiglatest ja hooldekodudest.

See ei tähenda, et kõik õuduslood oleksid leinast kantud näilisus. Põhja-Eesti regionaalhaigla juhatuse liige ei peljanud välja öelda, et pärast haiglast väljakirjutamist ja 100 000-eurost ravi kukub patsient nagu kaljult alla. Järelravikliinikus tunneb puhtuse lõhna. Meditsiinikonveieri läbinu tuleb aga esimesel võimalusel koju, hooldushaiglasse või hooldekodusse suunata.

Siin peitub paradoks. Kuni haige viibib puhtas, õhutatud ruumidega haiglas, kus tema eest hoolitsetakse, temasse suhtutakse inimliku hoolitsuse ja tähelepanuga, ei maksa see talle sisuliselt midagi.

Kui ta viiakse hooldushaiglasse, koridori lõppu haisva tualettruumi kõrvale palatisse, riietatakse räbaldunud pidžaamasse, kus talle ei jagu tähelepanu, hakkab see talle kohutavalt maksma.

Sealjuures ei ole küsimus paljudel juhtudel selles, kas lähedasest raha järele jääb, vaid pigem, kas sellest, mis tal on kogutud, jätkub. Mõttekoda Praxis ja arstid räägivad, et hooldusabiga seotud teenused vajavad Eestis olulisi reforme ja oluliselt rohkem raha. Valimislubadustes räägitakse neil teemadel aga poole sõnaga.

Need arstid ja ühingud, kes seisavad selle eest, et inimene ja ta lähedased saaksid eluõhtul või pöördumatu haiguse diagnoosi saamise korral terviklikku tuge, saavad jala sotsiaalministeeriumi ukse vahelt korraks sisse, kuni see taas kinni lükatakse. Sõnad «hospiits» ja «palliatiivravi» ei jõua ühtegi riiklikku dokumenti.

«Nagu me sünnime üks kord, me ka sureme üks kord. Elavatel pole õigust seda ära rikkuda. Mind teeb kurvaks, et elutöö ära teinud inimene peab vana ja väetina ise vaatama, kuidas hakkama saad. Veel hullem, kui teda on tabanud dementsus, siis pole ta kellegi oma,» rääkis 16 aastat tagasi hospiitsteenuse Eestisse toonud Jelena Leibur.

Niisiis lootust on: elulõpp meditsiinisüsteemis ei pea olema kannatuste jada. Kompetents ja koolitatud spetsialistide õhin palliatiivravi ja hospiitsi edasiarendamiseks ei too aga tulemust seni, kuni puudub poliitiline tahe.