Juhtkiri: Putini-Merkeli gaasimalakas

Putin ja Merkel. Foto: Tehrosinfo.ru

Kui suvel kohtusid Putin ja Trump, vappus meedia rahulolematusest, kuna Trump ütles sellele järgnenud pressikonverentsil pehmelt öeldes rumalusi. Kui suvel kohtusid Merkel ja Putin, siis kirjutati alla lepe jätkata Nord Stream 2 ehitust. Pärast kohtumist ei öelnud Merkel midagi. Keegi ka eriti ei pahandanud Merkeliga, ehkki Nord Stream 2 ei ole tekitatava kahju poolest võimalik võrrelda ühegi Trumpi mõtlematu tviidi või väljaütlemisega. Saksamaa on juba praegu suurim Vene gaasi jagamise keskus ning Nord Stream 2 tsementeerib seda positsiooni. Poliitiliselt tähendab sõltuvus Vene gaasist seda, et kui Saksamaa just kõigega, mida Venemaa teeb, nõus pole, peab ta sageli lihtsalt silmad kinni pigistama.

Ameerika Ühendriigid on olnud Nord Stream 2 vastu ning lubas alguses seda takistada sanktsioonide kehtestamisega ettevõtetele, kes selle ehitusest osa võtavad. Sellise sammuga Saksamaa vaevalt et rahul oleks. Mõned senaatorid ja kongresmenid on lasknud gaasijuhtme ehitusele vähemalt verbaalselt tuld ja tõrva sadada. Kuid möödunud aasta sügisel teatas Trump, et Ameerika siiski ei kehtesta ehituses osalevatele firmadele sanktsioone. Ehkki selline meede oleks praegu õigustatud.

Merkel läheb ajalukku kahe impulsiivse otsusega: tuumajaamade sulgemise ning willkommen’iga migrantidele. Mõlema kohta võib praeguseks öelda, et need on väga kahjulikud.

Nord Stream 2 ehituses midagi positiivset pole. Venemaa enda majandusanalüütikud on osutanud, et see projekt ei tasu end majanduslikult kunagi ära. Kõike seda tehakse vaid selleks, et oma naabritele käru keerata ja jätta näiteks Ukraina ilma paarist miljardist dollarist, mida ta seni on aastas vahendustasudena saanud. Kuid Ukraina elab ära ka selleta. Ka gaasi saavad nad juba mitu aastat läänest. Samas annab Nord Stream 2 Venemaale korraliku malaka Valgevene vastu, sest erinevalt Ukrainast kuuluvad sealsed võrgud venelaste enda Gazpromile.

Angela Merkel, kes on teatanud, et käesolev ametiaeg jääb talle viimaseks, on üks väheseid Euroopa liidreid, kes näidanud, et suudab Venemaale vastu astuda. Ja teinekord on teinud ta seda ka täiesti ideelistel põhjustel. Kuid Saksamaa ja teiste Euroopa maade sügavam istutamine gaasisõltuvusse Venemaast on selles osas täiesti kontraproduktiivne. Merkel läheb ajalukku kahe impulsiivse otsusega: tuumajaamade sulgemise ning willkommen’iga migrantidele. Mõlema kohta võib praeguseks öelda, et need on väga kahjulikud. Tuumajaamade sulgemise otsuse taga oli Merkeli peamine kaalutlus see, et meeldida oma toonastele koalitsioonipartneritele, rohelistele. Nii või teisiti on Saksamaa energiasõltuvus Venemaast vähenenud, ent võib vaid ette kujutada, kui palju oleks see väiksem siis, kui see poliitilisel konjunktuuril põhinev otsus oleks jäetud langetamata.