Eesti-vene õpilase ÕS.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

… kui mind venelaseks loodi. Ja kuigi see loomine toimus Eestimaa pinnal, ei loobu ma kunagi oma identiteedist, sest ilma selleta ma õnnelikku elu ette ei kujuta. Mind teil assimileerida ei õnnestu! Nii kirjutas üks vene kooli abiturient sotsiaalmeedias, kirjutab endine õpetaja Mare Rossmann Õpetajate Lehes.

Kuulasin raadiost Kaja Kallase ja Kristina Kallase väitlust ühtse eesti kooli teemal. Mõlemad olid seda meelt, et ilma ühise haridusruumi loomiseta, ja seda juba lasteaiast alates, lõimimine ei õnnestu.

Kaja Kallas toonitas, et meid, eestlasi on napilt 800 000 ja mitte keegi teine maailmas ei kanna hoolt selle eest, et eesti keel ja kultuur säiliks ja areneks. Kristina Kallas ütles, et eesti koolis peab ka venelasel olema võimalus jääda venelaseks.

Vene ajal oli mu poegadega ühes lasteaiarühmas ainult üks vene kodukeelega poiss. See oli nii haruldane, et üks eesti poiss olevat öelnud, et nii väike ja juba venelane. Nüüd, kus meil on lasteaiad ja koolid, kus koos toimetavad nii eesti kui ka vene lapsed, saame sellest kogemusest õppida. Kuidas valida õige tempo ja rütm, et edasi liikuda?

Kristina Kallas ütles ühes intervjuus, et eestlased ei oska rahvana suured olla. Meie eesmärk ei ole kunagi olnud olla suur toore ja füüsilise jõu poolest, vaid olla suur vaimu poolest.

Mina arvan, et mõlema rahvuse huvides on, et meie kultuurid ei seguneks, vaid areneksid edasi omanäolisena. Kristina Kallas ütles ühes intervjuus, et eestlased ei oska rahvana suured olla. Meie eesmärk ei ole kunagi olnud olla suur toore ja füüsilise jõu poolest, vaid olla suur vaimu poolest. Ja seda oleme me läbi ajaloo ka olnud ja oleme tänaseni. Peame leppima sellega, et on asju, milles me lähemas tulevikus üksmeelele ei jõua.

Mu tuttav grusiin ütles, et kulub vähemalt sajand, enne kui venelased ja grusiinlased ära lepivad. Aeg haavad parandab. Kolm põlvkonda on mälestuste mälestuse kustumise aeg.

Viga tuli meil sisse juba 90ndate algul, kui eestlased arvasid, et las venelased toimetavad omaette Ida-Virumaal ja meie siinpool Sämi silda elame ja töötame omasoodu. Peaasi, et me ei sega üksteist. Nüüd jälle pingutame üle. Ei möödu nädalatki, kui mõni riigimees või tähtis ametnik ei väisaks Narvat.

Lõimumist segab usalduse puudumine. Yana Toom on öelnud, et eestlased ei tahagi venelastega lõimuda. Eestlastel on jälle raske mõista, kuidas on võimalik elada kogu elu ühes riigis ja mitte osata selle maa keelt. Ja siis minna Soome tööle ja vähem kui aastaga õppida soome keel selgeks.

Üks majandusmõtleja on öelnud, et ainult need süsteemid toimivad, kus turule tuleb tuua oma nahk, oma raha, omaenda elu. Kui midagi vägisi peale suruda, tekib vastumeelsus. Minu klassis õppis nõukaajal noormees, kes teatas, et tema vene keelt ei õpi, sest see on vallutajate keel. Kas pole nii, et vähemalt osa venelaste jaoks on eesti keel riigivõimu keel ja Eesti riigi vastu ei ole neil ülemäära sõbralikke ja sooje tundeid?

Esmalt on mõistlik keskenduda probleemidele, mis on olulised kõigile eestimaalastele. Et elu läheks paremaks kõikide jaoks, et tervisemured saaks kiire lahenduse, et lapsed saaksid hea hariduse, et elukeskkond oleks puhas ja turvaline.

Vanasti öeldi, et rahu eest tuleb nii kõvasti võidelda, et kivi ei jääks kivi peale. Me ei tohi Eesti eest võideldes Eestit ära lõhkuda. 

Vanasti öeldi, et rahu eest tuleb nii kõvasti võidelda, et kivi ei jääks kivi peale. Me ei tohi Eesti eest võideldes Eestit ära lõhkuda. Ühtse Eesti kooli idee elluviimisel on kõigepealt tarvis kokku leppida, mis on see ühisosa, mille pealt on võimalik samm-sammult edasi liikuda.

Meie 100-aastaseks saanud Eesti riik saab olla õnnelik ainult siis, kui siin elavad õnnelikud inimesed.