Lasteaias on lihtne – lapsevanem lihtsalt peab igal õhtul lapsele lasteaeda järele minema ja selle käigus kasvõi korraks õpetajale otsa vaatama. See on hetk, mil õpetaja saab teha lühiülevaate võsukese päevast – selles sisalduvatest rõõmu- ja murehetkedest. Infovahetus on igapäevane ning side kodu ja asutuse vahel tihe. Kui laps aga kooli läheb, siis suhtluskanalid muutuvad. Enam ei pea lapsevanem lapsele järele minema ja õpetajat näeb ta heal juhul paaril korral aastas – lastevanematekoosolekutel. Heal juhul – see tähendab siis, kui lapsel läheb koolis hästi, hinded on ilusad ja osapooli rahuldavad ning märkustelahter e-koolis on tühi. Hommikul saadad lapse kooli ja õhtul ootad teda sealt tagasi. Vaatad silmanurgast, kuidas kodused ülesanded valmivad, õhtusöögi ajal uurid, kuidas koolis läks ning hommik algab jälle sama mustriga.
Mõnel juhul aga näeb ja kuuleb lapsevanem õpetajat palju rohkem. Need on olukorrad, kui märkused jõuavad koju enne kui laps ja sisaldavad endas meie lapse kohta sellist infot, mida me tema kohta kuidagi uskuda ei suuda. Minu laps, kes kodus igati viks ja varmas, tubli ja armas! Tema nüüd küll sellist asja klassis ei öelnud! Tema küll kunagi tundi ei sega! Mida see õpetaja ajab?
:format(webp)/nginx/o/2019/02/08/11774414t1h32d0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/08/11774414t1h32d0.jpg)