Priit Pullerits

FOTO: Margus Ansu

Kuula artiklit

Andres Kuusk lubas vähemalt nädal otsa, et kohe esimesest saatest läheb põnevaks. Aga ei läinud.

On rida põhjusi, miks ei läinud. Kui ETV kutsub «Valimisstuudiosse» kaheksa inimest ning eraldab neile kolme suure valdkonna, sotsiaalpoliitika, pensionide ja tervishoiu teemal väitluseks tunni ja 15 minutit, saavad kutsutud pilduda sisuliselt vaid repliike. Mida nad ka tegid. Ja mis hullem veel – nagu ütles saatejuhtidele Helmen Kütt: te võite ju küsida, mida tahate, aga me räägime ikka seda, mida meie tahame. Mida kutsutud samuti tegid.

Tulemuseks oli avalduste virvarr, mis tegi selgeks vaid üht, ja liiati seda, mida vaatajad nagunii teadsid: mida iganes poliitikud räägivad, on nende kõigi eesmärk üks – saada võimule.

See oli hakitud ja väsitav saade, kus puudus igasugune põnevus.

Iga inimene mõistaks seda, kui poliitikud räägiks, kas ja kuidas hoiaks nad Eestit eestlastele.

Ja põnevaks ilmselt ei lähegi, vähemalt mitte järgmises kolmes saates, enne kui valimispäeva-eelsel õhtul tulevad stuudiosse erakondade esinumbrid. Põnevaks ei lähe seepärast, et põhidebatt, mis inimesi erutaks, mis nii osalejaid kui vaatajaid üles kütaks, jääb paraku üldse pidamata.

See on nimelt väärtuspõhine debatt Eesti tuleviku üle.

Kes on Eesti elu viimastel aastatel veidigi hingestatult ja südamega jälginud, sel pole jäänud märkamata, et rohkem kui maksud, kõvemini kui liitlassuhted, vihasemalt kui teaduse rahastamine ja sagedamini kui pensionide suurendamine on inimeste pulssi üles ja rahvast kahte lehte löönud kõik, mis keerleb selle ümber, milline peaks olema homne Eesti. Alates sellest, keda üldse Eestisse elama lasta, kuni selleni, kelle sõna peab Eestis üle kõige maksma.

Millist Eestit keegi tahab – vaat siin, erinevalt julgeolekust, ülejärgmise «Valimisstuudio» teemast, kus keegi ei vaidlusta Eesti kuulumist NATOsse, leidub oi kui palju, mille üle poliitikuil vaielda. Keskmine inimene ei saa siiamaani uuest maksusüsteemist sotti (ja vaevalt «Valimisstuudio» selles selgustki toob), nagu ei suutnud ta kolmapäevases saates jälgida poliitikute žongleerimist miljoniarvutustega.

Aga iga inimene mõistaks seda, kui poliitikud räägiks, kas ja kuidas hoiaks nad Eestit eestlastele, kui palju avaks Eestit mujalt tulijaile ning mil moel tagaks Eestis eesti keele ja kultuuri kestmise üle aegade.

Seda enam, et Eesti tuleviku osas on palju lahtisi otsi. Siiamaani pole näiteks selge, kuhu paigutuvad rahvusluse ja globalismi teljel sotsid ja Eesti 200; kas Reformierakond ikka on nii rahvuslik, nagu räägitakse, ja Keskerakond nii venesõbralik, nagu väidetakse; mille poolest erineb Isamaa rahvuslus EKRE rahvuslusest jne. Sellest saaks alles põnev debatt, kas pole nii?

Aga ETV seda tõeliselt sisulist ja olulist debatti meile ei anna. Kahju. Sellal kui Eesti riigi laev püüab üha tormisemal maailmamerel pinnal püsida ja kurssi hoida, laseb ETV oma valimissaadetes jagada poliitikuil kõigile pardal viibijaile, valijaile, toidutalonge ja sooduskuponge. Kurb.