Geiparaad. Foto on illustreeriv

FOTO: CEphoto/Uwe Arenas

Kuula artiklit

Vasakpoolseid Ida-Euroopas ei saada edu nii kaua kuni inimesed mäletavad elu kommunistide all, kirjutab ajaloolane Daniel Pipes.

Ma ei leidnud vastust, kui Maria Schmidt, ajaloolane ja Ungari peaministri Viktor Orbáni nõunik, minu käest hiljaaegu päris: «Miks teie, Ameerika konservatiivid, muudkui liberaalidele kaotate?»

Ungari peaminister Viktor Orbán.

FOTO: Bernadett Szabo / Reuters / Scanpix

Konservatiivide all mõtleme me mõlemad isikuid, kes austavad traditsiooni ja kohandavad seda samal ajal mõistuspäraselt uute oludega, järgides nii Margaret Thatcheri ja Ronald Reagani pärandit.

Liberaalid on seevastu need, kes usuvad iga inimese piiramatusse võimesse mõtestada omal jõul asju ratsionaalselt - Tony Blairi ja Barack Obama järeltulija, kui nii öelda. See püsiv poliitiline konflikt seab vastamisi traditsioonile toetumise ja asjade ümbermõtestamise. See on nagu kahe soo või 71 soo tunnistamine.

Schmidti küsimus üllatas mind, sest tüüpiliselt kadestavad Euroopa konservatiivid Ameerika omi raha, ideede, meedia, häälte, poliitikute ja võimu pärast. Kui eurooplased on marginaalsed, siis ameeriklased on tõusnud kõrgustesse, kontrollides praegusel hetkel kõiki USA riigivõimu valitavaid osi alates Valgest Majast kuni osariikide parlamentideni, lisaks veel Ülemkohut ja muid föderaalkohtunikke.

Neist saavutusist hoolimata seisavad Ameerika konservatiivid silmitsi tõsise struktuurse probleemiga: poliitika jääb alla kultuurile ja liberaalsetele ideedele, mis domineerivad koolis, ajakirjanduses, loomemaailmas ja kirikutes. Seetõttu on konservatiivid püsivalt halvemas olukorras.

Ungari konservatiividel sellised nõrkused puuduvad. Nende käes ei ole mitte ainult poliitiline võim, vaid nad annavad tooni ka koolis, ajakirjanduses, riigiaparaadis ja kohtusüsteemis. See annab ainulaadse tulemuse, nagu mulle selgitas analüütik Péter Morvay: «Ungari noored näevad välja nagu kõik teised, aga nad on palju konservatiivsemad: nad toetavad pereväärtusi (väikestel geiparaadidel osalevad peamiselt välismaalased), nad tunnevad suurt uhkust ajaloo ja kultuuri üle, nad tahavad, et nende riik oleks sõltumatu nii Brüsselist kui ka Moskvast.»

Geiparaad Budapestis.

FOTO: Rutraveller.ru

Kas Ameerika konservatiivid suudaksid korrata ungarlaste saavutust? Arvatavasti mitte, sest liberalism pakub pead pööritama panevaid vabadusi, mis tõmbavad kaasa suure ja kasvava järglaskonna. Vaatame neist mõningaid:

Väga haritud: laiem silmaring tähendab sageli asjade oma peaga läbimõtlemist.

Äärmiselt idealistlik: isikliku tulevikunägemuse täitmine kallutab liberaalsuse poole.

Rikas: vara kokkuajamine toetab enesekindlust, et suudetakse ise kõik korralikult läbi mõelda.

Noor: noor mässaja pöördub traditsiooni vastu ja tõrjub konservatiivsust.

Rahulolematu: rahulolematus tähendab sageli olemasoleva korra eitamist.

Poliitiliselt radikaalne: kes süsteemi ei sobi, soovib seda ümber teha.

Sisserändajad: uustulnukad ei hinda nii kõrgelt Ameerika traditsioone.

Sellest loetelust saab teha neli konservatiivsuse suhtes pessimistlikku järeldust. 1) Liberalism õitseb, kui haridus levib, klassibarjäärid haihtuvad ja filmid õhutavad kadedust. 2) Liberaalid kalduvad rohkem olema kommunikaatorid - õpetajad, ajakirjanikud, juristid, kultuuritegelased - kui konservatiivid. 3) Rohkem tulevikunägemusest aetuna püüdlevad liberaalid tööle avalikesse asutustesse ning annavadki tooni bürokraatia seas.

4) Liberalism köidab kõige enam kõige rikkamaid ja kõige vaesemaid, ambitsioonikaid ja rahulolematuid, seevastu konservatism läheb peale “keskmistele” - keskklass, mõõdukad vaated, “keskmiselaubaline” kultuur. Ent Ameerikas on kõik see “keskmine” alla käimas, nagu lubavad oletada rohked analüüsid keskklassi kadumise, poliitilise tsentri hääbumise ja laiatarbekultuuri allakäigu kohta.

Tekkimisest saadik 1600. aastate lõpul on liberalism olnud lakkamatult pealetungil. Jah, konservatiivsetel vanematel on rohkem lapsi, aga siis annavad nad oma võsukesed liberaalide õpetada. Jah, konservatiivid on aeg-ajalt mõne lahingu võitnud, aga ainuke vaidlus, milles võit on neile jäänud, puudutab majandust. Kõigis teistes vaidlustes - haridus, kohtusüsteem, seksuaalsus - on nad alla jäänud.

Kolm sajandit kaitsesse tõmbumist ja üldjuhul kaotamist on nõudnud lõivu: konservatiivide meeleolu kipub enamasti olema masendunud. Kui nüüd vastata Schmidti küsimusele, siis ei kaota Ameerika konservatiivid mitte seepärast, et nad teeksid midagi spetsiaalselt valesti, vaid see on osa suurest, sajanditepikkusest ja vältimatust taandumisest.

Pilapilt Stalinist.

FOTO: Kaminec.livejournal.com

Ungari (ja teiste Ida-Euroopa riikide) konservatiivid on tilluke erand, millega tuleb arvestada. Põhjust ei ole raske näha: ühine nelja aastakümne pikkune ajalugu koletisliku Nõukogude võimu all süvendas neis kibestumist eluliste probleemide lahendamise liberaalsete luulude suhtes eriti suurejooneliste skeemide abil, nagu neid mõtles välja Marx ja täiustas Lenin.

Endised Nõukogude alamad ihkasid sõõmukestki normaalset elu, mis muutis nad konservatiivseks. Aga ühel päeval see joovastav sõõm vältimatult lõpeb ja ühes sellega ka ebaharilik konservatiivsus. Siis võidab liberalismi maagia ka nende südamed.

Tänane Ungari on rohkem silmailu kui ennustus. Ei ole usutav, et konservatiivid suudaksid Ungari edu korrata riigis, kus puudub elav mälestus Nõukogude-laadsest kogemusest. Liberalismi puuduste õppetunnid on midagi, mida peab iga põlvkond suure valu saatel uuesti omandama.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane