Peeter Langovitsi tagasivaade: Telekom läheb börsile

1990ndate lõpus meie pangandust raputanud krahh tõi kaasa riigile majanduslikult keerulise olukorra. Ühe võimalusena majandust ergutada peeti otstarbekaks osaliselt erastada riiklik sidefirma Eesti Telekom.

Telekommunikatsioonisektor oli kiiresti arenev majandusharu ja seetõttu ka investoritele atraktiivne. Börsil olid suured ootused juba enne aktsiate emissiooni, sest uue suurettevõtte aktsiate tulek sinna oli suur sündmus ja sel oli käibele erakordne mõju. Eesti Telekomi aktsiamüüki nimetati siis lausa Tallinna börsi ja riigi eelarve päästerõngaks. Tehingut valmistati ette pikalt. 9. jaanuaril 1999. aastal kuulutas teede- ja sideministeerium välja 49 protsendi aktsiate avaliku müügi. 25. jaanuaril sai alguse Eesti ajaloo suurim erastamistehing.

Kiivalt hoiti saladuses aktsia müügipakkumise hinnavahemikku. Prognoositi 65–75 krooni ja võimalikku ülemärkimist, hilisemaks müügihinnaks loodeti kujunevat umbes 100 krooni. 24. jaanuaril teatas müüki korraldanud teede- ja sideministeerium ametliku aktsiate pakkumise hinna, mis jäi 67– 85 krooni vahele aktsia eest. Müüki läks kokku 10-kroonise nominaalväärtusega 36,015 miljonit Eesti Telekomi aktsiat. 25. jaanuaril alanud märkimisperiood kestis kaks nädalat. 9. veebruarini oli see avatud kõigile inverteerimishuvilistele Eestis ja suurinvestoritele lääneriikides.

Aktsiate ostu eelisseisus olid Eesti Telefoni senised partnerid Sonera OY Soomest ja Telia AB Rootsist. Eelist pakuti Eesti Telekomi ja selle tütarfirmade töötajatele, kui igaühele neist garanteeriti 20 000 krooni eest aktsiaid. Eestis said need, kellel olid väärtpaberikontod, märkida Eesti Telekomi aktsiaid Hansapangas, Ühispangas, Optiva pangas ja Krediidipangas, ning teha seda kahel moel: kas kindlale summale, mille eest aktsiaid ostetakse, või koguse peale. Viimasel juhul märgiti ära aktsia maksimumhind, mille eest veel osta sooviti. Eesti investorile tagati aktsiaid 7500 krooni eest. Võis ka enam pakkuda, kuid vaid see summa oli Eesti investeerijale garanteeritud.

Ametlik start aktsiamüügile anti hotelli Olümpia konverentsikeskuses 25. jaanuaril, seal osalesid ka ajakirjanikud. Aktsiamüüki ja sellega seonduvat tutvustasid Eesti Telekomi juhatuse esimees Toomas Sõmera, aktsiamüüki korraldanud rahvusvahelist konsortsiumi esindanud Michael Boardman (Nomura International), teede- ja sideminister Raivo Vare ning avalike suhete juht Tommy Biene. Sõmera prognoosis, et kohalikud rahapaigutajad omandavad umbkaudu ühe kümnendiku kõigist müükitulevatest aktsiatest.

Kui kauplemisperiood läbi sai, oli selge, et aktsiaemissioon õnnestus. Aktsiate hind tõusis vahemiku ülemise piirini, nõudlus aktsiate järele ületas pakkumist mitu korda. Analüütikud pidasid pakkumisvahemikku siiski arukaks, kuigi oli ka teisi arvamusi, mille järgi oleks riik aktsiate eest rohkem teeninud.

Reaalselt laekuvaks tuluks oli prognoositud maksimum – 3,06 miljardit krooni.

Teede- ja sideministeerium eelistas Eesti investoreid ja otsustas, et need investeerijad, kes olid teinud alla miljoni krooni pakkumisi, said muretseda aktsiaid kogu pakutud summa ulatuses.

11. veebruaril algas Tallinna börsil kauplemine Eesti Telekomi aktsiatega ja õhtuks kujunes aktsiahinnaks 115 krooni. Eesti Telekomi aktsiate börsile jõudmine kasvatas oluliselt Tallinna börsil kauplemist. Juba esimene kauplemispäev andis meie investoritele soliidse tulu. Aktsia märgitud väärtuseks kujunes pakkumisvahemiku maksimum – 85 krooni. Väikeinvestoril, kes 15 000 krooni eest aktsiaid märkis, kasvas aktsiapaki väärtus päevaga üle 5000 krooni. Elavnenud börsil jätkus tõus ka järgmistel päevadel, mil aktsia hind jõudis 126 kroonini. Samal ajal algas Eesti Telekomi aktsiatega kauplemine ka Londonis.