Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Iidne ja rikas kultuur, subtroopiline kliima, rikas floora ja fauna, suured loodusvarade varud ja kõige kiiremini kasvav rahvastik. Aafrika võiks olla paradiis, ent on sageli sarnasem põrgu filiaaliga. Genotsiid on seal pärast kolonisaatorite lahkumist tavaline. Kõige hirmsamad sündmused leidsid 1994. aastal aset Ida-Aafrikas Rwandas, kus inimeste hävitamistempo ületas Hitleri ja Stalini terrori oma. Postimehe arvamustoimetaja Taavi Minnik rääkis Mustast Mandrist ja Rwanda genotsiidist Peterburi Riikliku Ülikooli afrikanisti Valens Maniragenaga (pildil), kellel õnnestus kahe kümnendi eest tapatalgutest pääseda.

1994. aastal tapeti Rwandas 100 päevaga miljon inimest. See teeb 10 000 inimest päevas. Tapeti naisi, lapsi, vanureid. Midagi sellist on raske ette kujutada, seda enam, et see kõik ei leidnud aset mitte millalgi väga-väga ammu, vaid meie eluajal, kõigest 20 aastat tagasi. Erinevalt Euroopas aset leidnud tapatalgutest ei tea paljud Rwanda genotsiidist, hoolimata sellest, et ohvrite arv on enneolematu. Lihtsalt see, mis Aafrikas toimub, ei huvita tegelikult mitte kedagi. Ka see, et hutud kavatsevad tutsid täielikult hävitada, oli varem teada, ent ameeriklased ega eurooplased ei sekkunud. Kui sekkumiseks mitte lugeda oma kodanike evakueerimist Rwandast. Tänu sellele õnnestus lõpuks põgeneda ka Valens Maniragenal.

Valens Maniragena

FOTO: Orient.spbu.ru