Sirbis 8. veebruaril: 

FOTO: Sirp

MARIA MÖLDER: Kolm plõksuvat pilli.

Maailmas ainulaadne trio Una Corda tähistab tänavu kümnendat koosmänguaastat ja annab sel puhul ka esimese ulatusliku intervjuu.

2009. aasta veebruaris andis esimese kontserdi unikaalse koosseisuga kolmest näppepillist koosnev ansambel Una Corda, kuhu kuuluvad kandlemängija Kristi Mühling, harfimängija Liis Viira ja klavessiinimängija Ene Nael. Tähtpäeva puhul toovad «kolm plõnksuvat pilli» endaga lavale ka soliste, näiteks esimesel mitme uudisteosega kontserdil 10. II tuleb näppepillidega koos lavale oboemängija Riivo Kallasmaa.

KAAREL TARAND: Kus mõistus lõpeb, algab 2+2 maantee

Raha aina laiematesse maanteedesse mattes ei saa rikkaks ega õnnelikuks.

Õnnelik Eesti – see on Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon pluss kogu maa asfalteerimine. Teerullid ei peatu hetkekski ka juhul, kui emb-kumb praegu kahest populaarsemast erakonnast teeks valitsuse koos EKRE populistidega. Kõik kolm toetavad jäägitult riigi kolme põhimaantee täies ulatuses neljarealiseks (2+2) väljaehitamist. Üüratu ettevõtmisega alustati juba aastakümneid tagasi, kuid plaanitu kogumahust on valmis vaevu veerand. Lõuna-Harju ja Järvamaa soodes käib Tartu maantee õgvendamise hoogtöö arvestusliku hinnaga viis miljonit eurot kilomeetri kohta. Järelikult eeldavad laia tee visionäärid, et kodanike taskutes sügeleb ja kipub sealt lähiaastail teedevõrku veel vähemalt paar miljardit eurot. Tobeduselt pole sellele projektile võrdset, kui on, siis võib-olla võidurelvastumise ehk kaitsekulutuste järsu kasvatamise plaan. Mõlema loogika on sama: kui ostame relvi, küllap siis tuleb ka sõda ja kui ehitame maanteid, küll siis ka autosid tuleb. Asjade soetamise mõte on kasutusvajadus. Kas aga autosid on juurde vaja ja teede laiendamine neid toob?

MART HIOB: Luik, haug ja vähk veavad vankrit

Eesti transpordiplaneerimises on hoolimata pidulikult sõnastatud koostöövajadusest ja teaduspõhisusest palju praaki – terviklik lahendus nõuab poliitilist otsust.

Valitsus, ja eriti president, on pikemat aega rääkinud vajadusest lähtuda Eesti arengu kavandamisel tõendatud argumentidest. Paraku on arvukalt tõendeid, et sõnadest kaugemale ei ole jõutud. Hea näide halvast praktikast on transpordiplaneerimine ehk uuema mõistega liikuvusplaneerimine. Peale sõna erineb ka sisu – kui transpordist rääkides on eelkõige silmas peetud mootorsõidukeid, siis liikuvuse hindamisel arvestatakse igasugust liikumist, sh jalakäimist ja rattasõitu. Liikuvuse rõhutamisega tuuakse esile siiani alahinnatud kergliiklus, mis on ühiskondlikult kõige odavam ja rahvatervise seisukohast kõige kasulikum transpordiliik. Motoriseeritud transpordi ühenduste ehitamine ja hooldamine on väga ressursimahukas tegevus – riigiteid ehitava ja haldava, omavalitsuste vahelist ühistransporti korraldava ning muid ülesandeid täitva maanteeameti 2018. aasta eelarve oli 287 miljonit eurot. Võrdluseks oli Tartu linna 2018. aasta põhitegevuse ja investeeringute eelarve kokku 169 miljonit eurot.

MIHHAIL TRUNIN: Poliitiline aktsioon Eesti moodi

Poliitilise sõnumi esitamine kunstivahenditega on julge ja üllas, kuid ohtlik – eeldab ju kunstiline tekst ilmtingimata tõlgendusvõimalusi.

Kohe alanud aasta algul, kui otsisin endas jõudu astuda vastu entroopiale ja omandada välimus, millega kõlbaks tööle minna, sain Messengeri kaudu sõnumi oma Iisraelis elavalt kolleegilt, suurepäraselt tõlkijalt, kes andis mullu minu tagasihoidlikul toimetamisel Tallinnas välja keskaegse juudi poeedi Rooma Immanueli raamatu. Mulle saadetud fotol ilutses Hobujaama trammipeatus saladuslike plakatitega, mille üle järgnenud nädalate jooksul arutasid sõna otseses mõttes kõik.

DANIEL TAMM: Postmodernse neomarksismi üheksa pead

Narratiiv, mille kohaselt on kõikides tänapäeva hädades süüdi üks kindel grupp, kes on

nii moraalselt mandunud kui ka kõike kontrolliv, ei kõla ajaloos esimest korda.

Detsembrikuu Müürilehes kirjutas Piret Karro õlgmehikesest nimega neomarksism, mida materdades on välistatud igasugune neoliberalismi kriitika. See viis mõtte aga sootuks omanäolisemale tarindile, mis on tasahilju Eestiski pead tõstmas, ent pole nähtusena ometi eraldi analüüsi leidnud. Tegemist on postmodernse neomarksismiga, mille võib mõistena kirjutada Jordan Petersoni saldole, kelle tähelend ei näita tuhmumise märke. Kanada psühholoog on hingetohtri ametistandardi seadnud vaat et taevastesse kõrgustesse ning aidanud seljad sirgu lüüa ja toad korda teha juba lugematutel inimestel. Kuigi Petersoni sisendusvõime ja ampluaa on imetlusväärne, käib tema õpetuse sisu psühholoogia vallast kaugenedes paraku kiiresti alla. Postmodernne neomarksism on ehk selle ehedaim näide, ent järgnevalt pole minu eesmärk mitte ainult Petersoni positsiooni lahata, vaid vaadelda sellega seotud laiemat tähendusvälja ning potentsiaalset mõju Eesti kultuuriruumile.

MART MIN: Teadus on liigestest lahti

Teadus on viimastel aastatel Eestimaa pinnal kõvasti kolki saanud. Pole küll tapetud, aga viga saanud ometi ning asjatundlik ravi kipub hiljaks jääma.

Peale kuldterakeste tassimise maailma tarkusesalve on teadust ikka peetud inimese tervise ja heaolu ning riigi majandusedu vitamiiniks. Teadus on ühiskonna elukvaliteedi väetis. Eesti pole erandiks. Akadeemiline teadlaskond märgib uhkusega, et meie teadus pole kunagi olnud nii tugev ja mõjukas kui praegu. Tõepoolest, ühe teadusproduktsiooni kvaliteedi näitaja – teadusartiklitele tehtud viidete põhjal, on Eesti samal tasemel Prantsusmaa ja Iisraeliga ning lähenemas kõikidele Põhjamaadele. Töösturid, tehke järele tõstmaks tööviljakuse Euroopa keskmiseni praeguse 2/3 juurest! Poliitikud hõiskavad: eestlased pole kunagi nii rikkad olnud! Super, lausa lillepidu peaks olema! Aga pidu ei ole. Kas rahva, sh teadlaste, ahne tänamatus summutab rõõmu? Ei, põhjused on sügavamad.

Teadus on viimastel aastatel Eestimaa pinnal kõvasti kolki saanud. Pole küll tapetud, aga viga saanud ometi ning asjatundlik ravi kipub hiljaks jääma. Ehk saab kõige negatiivsemaid protsesse peatada ja pööratagi, kui vaid jaksu jätkub ja toetus ei väsi.

MIRJE MÄNDLA: Saalid hämaraks

Publikul paistab olevat muusika järele tekkinud eriline vajadus. Kas see soov jääb ka püsima või on see jõuluperioodi järellainetus?

Jaanuari kontserdikavadest toon esile hea kontseptuaalse kaarega ja positiivsest energiast kantud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 18. jaanuari kontserdi. Orkestri ees seisis publikule küllap mitte kuigi tuttav musikaalne dirigent Jun Märkl, kes lähipiirkonnas on varem koostööd teinud Helsingi Filharmoonikutega. Märkl on maailmas tunnustust kogunud saksa sümfoonilise ja ooperimuusika edendajana ning prantsuse impressionistlike heliloojate loomingu interpreteerijana. ERSO kõlas Märkli dirigeerimisel muusikaliselt valgusküllaselt, orkestri esitatud muusika oli elav, kommunikatiivne, fraasid hingasid ja köitsid kuulajat. Mõneti üllatav oli kontserdi atmosfäär ka jaanuari kontsertide üldises plaanis, sest selles kavas ei olnud tavaliselt publikule meeldivat sära ja virtuoossust pakkuvat instrumentaalkontserti. Ometi oli just see kontsert kvaliteedi mõttes üks suuremaid õnnestumisi: võisin unustada, et olen koduses saalis ega ole ette võtnud lennureisi mõnda kultuurimekasse. Orkestri kontsertmeistritööd juhtis Sandis Šteinbergs.

HANNO SOANS: Vihkamine on meelemürk, vihkamine on nauding

Midagi on nüüd küll õhus! Aga alati on midagi õhus ... Lõnkusin paar laupäeva tagasi läbi vanalinna tarbekunsti- ja disainimuuseumi (edaspidi ETDM) seminarile, kus käsitleti tehnoloogilise kunsti ja esemete maailma keerukaid suhteid, kui Draakoni galeriist möödudes vaatas mulle klaasi tagant vastu hiiglaslik must Peemot. Tegu oli Karl-Kristjan Nageli, nagu pressitekstis väideti – anarhismimeelse, ent juba küllaltki vilunud maalikunstniku –, isikunäituse ühe keskse kujundi, võtmevisuaaliga. Must kass, mis oli reprodutseeritud ka

näituse reklaam- ja infolehel, torkas uksest sisenedes paremal pool esimesena silma. Sel hetkel minus klikkis midagi, tekkis aimdus: korraga kajastus läbi kunstiajaloo sfinksideni ja kuhugi kaugemalegi ulatuv kujundite rida. Üht teistsugust kassi, justkui kergelt pleegitatut, rituaalselt sulgedega ehitut, jääkülma, olin just eelmisel õhtul näinud ETDMis. Vaatas teine seal oma külastajatele ainiti otsa, klaasjas pilk kollakas-rohetav, kõhkluste värvi, nõiduse värvi – nagu kassile kohane. Oli teine otsekui värskelt taksidermisti hoole, nõela ja terava pilgu all rematerialiseerunud – ilus töö, aga veidi creepy.

Süngete lugude helilooja. Tõnu Karjatse intervjuu filmihelilooja Cliff Martineziga.

Cliff Martinez: «On mingi teistsugune kommunikatsiooni või loojutustamise kiht, mida muusika suudab väljendada paremini kui stsenaarium või kinematograafia.»

Kunagi punkmuusikaga alustanud ja seejärel ka Red Hot Chilli Peppersis trumme mänginud Cliff Martinez on praegu üks otsitumaid filmiheliloojaid, kuid ta valib, kellega koostööd teeb. Kõige rohkem filme on ta teinud Steven Soderberghi ja Nicholas Winding Refniga.

Peeglitagune ilu. Sandra Jõgeva intervjuu Lilia Li-Mi-Yaniga.

Lilia Li-Mi-Yan: «Minu põhimõte on käituda teiste inimestega nii, nagu ma tahan, et nemad minuga käituksid.»

Lilia Li-Mi-Yan on sündinud ja üles kasvanud Türkmenistani pealinnas Aşgabatis ning elab 1991. aastast peale Moskvas. Ta õppis kõigepealt koreograafiat ning siis fotograafiat ja multimeediat. Kunstniku valdkond on dokumentaalfoto ja huvikeskmes on olnud kõik, mis jääb konventsioonidest väljapoole. Lilia Li-Mi-Yanile on seksuaalsus olnud mõtlemise ja kehalise eksistentsi olemuslik osa. Rodtšenko-nimelise fotograafia ja multimeedia kooli lõputöö «Peremehed ja teenijad» tõi talle rahvusvahelise tuntuse.

Jäljeküttidena linnas ja looduses. Sandra Mälk intervjueerib Boa arhitekte.

Boa arhitektid peavad oluliseks keskkonda – sealt tuleb esmainspiratsioon – ja arhitektuurivõistlusi, mis hoiavad vaimu värskena.

Kamba peale üle sajal võistlusel osalenud ja hulgaliselt auhindadega kroonitud (ainuüksi esimeseks on tuldud 12. korral) Boa arhitektid peavad oma loomingu oluliseks mõjutajaks kohatunnetust. Filmimuuseumi kohatundliku arhitektuurilahenduse eest Maarjamäe ajaloolises lossikompleksis pärjati büroo 2018. aastal Eesti kultuurkapitali arhitektuuri peapreemiaga. Suhe ümbruskonnaga ja sellele iseomaselt reageeriv arhitektuur on büroole südamelähedane. Mõtteid sel teemal jagavad arhitektid Anto Savi, Margus Soonets ja Jürgen Lepper, kes moodustavad büroo tuumiku.

Arvustamisel

Märt Väljataga «Väike inglise luule antoloogia»

Enn Kasaku «Paradoksid. Must auk mõtlemises»

Lauri-Dag Tüüri teatrikontsert

Kadi Estlandi ja Netti Nüganeni näitus «oksendan ja karjun oksendan ja karjun: sina minu õde sina minu õde»

Pärnu fotofest «Tulevik oli eile»

Theatrumi «Kuningas Lear»

Andra Teede dokumentaalnäidend «Südames sündinud»

mängufilmid «Igaviku väravas» ja «Külm sõda»