Juhtkiri: turvalisus on meie kõigi kätes
6. veebruar 2019, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justiitsministeeriumi värskete andmete järgi on Eestis kuritegevus suurenenud – mitu aastat kestnud langustrend sai läbi. Kasvanud on eelkõige isikuvastaste süütegude arv. Nende arvukuse tõusu taga on politsei tõsisem suhtumine lähisuhtevägivalda.
Oma osa etendab siin aga ka jätkuv alkoholi liigtarbimine. Statistika on meil selle koha pealt tume. Eelmisel kevadel avaldas Eesti Konjunktuuriinstituut tunamulluse alkoholi pruukimise kohta raporti, mis sedastas üheselt, et me joome palju. Liiga palju: koguni 10,3 liitrit puhast alkoholi iga täiskasvanu kohta.
Niisiis on läbi kukkunud valitsuse püüd pöörata rahvas alkoholiaktsiisi järsu tõusuga terviseusku: vägijoogi pruukimise tase jäi maksutõusueelse ajaga samaks, ent maksulaekumised läksid lõunanaabritele.
Isegi kui saaksime ühiskonnas alkoholiprobleemi kontrolli alla, on kahju juba tehtud. Vägivald koduseinte vahel mõjub peale ohvrite, kelleks on sageli naisterahvad, traumeerivalt ka lastele. Nähtu ja kogetu elab neis edasi. Jälgides oma pereliikmete tegevusi, võtab laps omaks käitumismudeleid.
Ei maksa loota ainult riigivõimule ja selle institutsioonidele, kõik algab iseendast ja oma lähiümbrusest.
Nii maalibki kuritegevuse statistika veel ühe nukra pildi. Nimelt on tõusuteel alaealiste kuritegevus. Suurima rühma alaealiste toime pandud kuritegudest moodustasid seejuures isikuvastased kuriteod – peamiselt kehaline väärkohtlemine –, aga esines ka varavastaseid kuritegusid, eeskätt varguseid. Justiitsministeeriumi andmeil pannakse enamik alaealiste vägivallakuritegusid toime koolis või muus lasteasutuses.
See näitab, et koolivägivald on jätkuvalt suur probleem. Koolivägivallajuhtumid on tõepoolest aastate jooksul sagenenud ja muutunud ka üha tõsisemaks. Põhjused võivad olla erinevad, ent eeskätt saab kõik alguse lapse iseloomust ja tunnetest, mille kujunemisel ja millega toime tulekul mängivad suurt rolli kodune või üleüldse ümbritsev keskkond.
Ja vastupidi ka: noorte käitumine mõjutab ja kujundab meie kõigi keskkonda, avalikku ruumi. Ohtlikud olukorrad öises Tallinnas, kus mitmepealine kaakide jõuk terroriseerib rahulikke kodanikke, ei ole ulme. Veel eelmisel suvel lõid Kanuti aias tegutsenud noortekambad ajakirjanduses laineid. See osutab murekohale, mida riik pole suutnud edukalt lahendada.
Karistamine ei pruugi olla alati õige meede noorte retsidiivsuse ennetamiseks, aga karistatamatuse tunne pole samuti hea. Imevitsa pole olemas. Aga võib-olla tasub politsei- ja piirivalveameti juhi Elmar Vaheri eelmise aasta lõpus Postimehele antud usutlusest vaadata teekava turvalisema Eesti poole: «Kui räägime kaugemast tulevikust, siis kogu võimalik raha tuleks suunata lastele – haridusse, tugiteenustesse, huviringidele. Siis on Eesti 20 aasta pärast palju turvalisem.»
Ehk siis ükski probleem pole hermeetiline. Kuritegevuse juured on keskkonnas, keskkond omakorda kujundab inimesi. Nõnda ei saa me loota vaid sellele, et kool kasvataks häid kodanikke, politsei karistaks aga neid, kes siiski ülekäte lähevad. Turvalise, hooliva ja meeldiva ühiskonna loomine on meie kõigi kätes. Ei maksa loota ainult riigivõimule ja selle institutsioonidele, kõik algab iseendast ja oma lähiümbrusest. Esimene, kes oma turvalisuse eest peab hoolt kandma, on inimene ise.