Mullu novembris esitas riigikogule ja valitsusele omapoolse 67 ettepanekust koosneva riigireformi kava Riigireformi Sihtasutus. Nende ettepanekute keskmes on ühtse valitsusasutuse loomine ning riigikogu rolli taastamine poliitikasuundade kujundamise peamise keskusena. Muutuste elluviimiseks valmistab sihtasutus ette vastava otsuse eelnõu, mis plaanitakse anda üle uuele valitsuskoalitsioonile.
Sihtasutuse algatus oli ühelt poolt õigeaegne, sest ees seisavad riigikogu valimised ning millal siis veel üritada poliitilist agendat mõjutada, kui mitte nüüd. Mitmeid sihtasutuse ettepanekutega haakuvaid seisukohti (riigikogu liikmete arv, presidendi ametiaeg ja valimiste kord jt.) sisaldab ka hiljuti avalikustatud põhiseaduse asjatundjate kogu raport. Mõningaid seisukohti võib leida ka erakondade valimisprogrammidest.
Teiselt poolt on aga raske seada riigi reformimise teemat valimisvõitluse keskmesse – riigi demokraatliku toimimise kindlustamine ja otsustusmehhanismide täiustamine ei kuulu paraku teemade hulka, mida valijad ennekõike poliitikutelt ootaksid. Kõige enam soovitakse ikka inimeste heaolu parandamist, majanduse edendamist, sotsiaalse kindlustunde suurendamist ja tervishoiuteenuste kättesaadavust. Riigijuhtimise demokraatlikkuse suurendamine ja kodanike kaasamine otsustamisse on 14 teema seas valijate jaoks eelviimasel kohal.
Aasta algul Turu-uuringute AS poolt läbi viidud avaliku arvamuse küsitlus näitas siiski, et kui küsida inimestelt konkreetselt, kui vajalikuks nad riigiuuendust hindavad, siis peab 85% valimisealistest kodanikest muutusi Eesti riigi juhtimises vajalikuks (kindlasti 39% ja pigem vajalikuks 46%). 83% kodanikest aga toetab (37% kindlasti ja 46% pigem toetab) normide, bürokraatia ja ametnike arvu vähendamist.
Riigireformi SA 67 konkreetset ettepanekut riigiuuenduseks hõlmavad kümmet erinevat valdkonda. Palusime küsitletutel valida neist valdkondadest välja kolm nende jaoks olulisimat. Selgus, et avaliku arvamuse jaoks osutusid kõige olulisemateks riigikogu töö reguleerimine (60% paigutab selle kolme olulisema hulka), ametnike arvu vähendamine (48%), rahva kaasamine õigusloomesse ja otsustamisse (44%) ning õigusloome mahu vähendamine ja õiguskeele selguse tagamine (43%). Vähemoluliseks peeti muudatusi õiguskantsleri (1%), riigikontrolli (6%) ja kohtute töös (19%) ning kohalike omavalitsuste arvu jätkuvat vähendamist (13%).