Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/03/01/7648697t1h82ce.jpg)
/nginx/o/2018/09/16/11422388t1h3e8c.jpg)
Demokraatliku toimimise kindlustamine ja otsustusmehhanismide täiustamine ei kuulu teemade hulka, mida valijad ennekõike poliitikutelt ootaksid. Kui aga küsida inimestelt konkreetselt, kui vajalikuks nad riigiuuendust hindavad, peetakse muutusi vajalikuks, kirjutab sotsioloog ja Turu-uuringute ASi uuringutejuht Juhan Kivirähk.
Riigireform on Eestis olnud poliitiliste arutelude teemaks vähemalt 20 aastat. 1999. aastal moodustatud valitsuses jõuti siseminister Tarmo Looduse juhtimisel üsnagi tervikliku haldus-territoriaalse reformi mudelini, kuid pärast valitsuse vahetust jäi reform sinnapaika. Hiljem katsusid selle reformiga jõudu mitme valitsuse regionaalministrid ning alles 2017. aastal suudeti haldus-territoriaalne reform läbi viia. Eesti Tööandjate Keskliidu ja mõttekoja Praxis algatus Riigireformi Radar hindas seda saavutust tookord hinnetega «neli» ja «üks». Hinne «neli» anti valitsusele haldusterritoriaalse reformi lõpuleviimise eest. Kuid tegevust efektiivsema ja paindlikuma valitsusaparaadi kujundamisel hinnati hindega «üks».
Reformi jätkuvast aktuaalsusest annab tunnistust riigireformi arengusuundade väljatöötamise probleemkomisjoni loomine riigikogus. Selle tegevus saab aga paraku koos riigikogu praeguse koosseisuga otsa. Komisjoni töö lõpptulemusena käidi välja üsna üldise sõnastusega otsuse eelnõu «Riigireformi ja hea halduse põhialused», maagilise numbriga 777 OE. Otsus koosnebki just seitsmest punktist, mis kannavad alapealkirju: «inimesekesksus», «põhiseaduse aluspõhimõtteid ei muudeta», «kohanemisvõimeline Eesti», «väiksem halduskoormus», «õigusselgus ja arusaadavus», «tõhus riigihaldus» ja «selge vastutus». Eelnõu näol on tegu pigem «heade kavatsuste protokolliga» kui konkreetsete ettepanekutega riigi reformimiseks.
Riigi reformimise teemaga on tegelenud ka erinevad kodanikuühiskonna organisatsioonid. Eesti Koostöö Kogu töötas aastatel 2013-2015 välja riigipidamise kava, mõttekoda Praxis ja Eesti Tööandjate Keskliit hoidsid riigireformi edenemisel silma peal Riigireformi Radari kaudu, oma nõudmisi ja ettepanekuid on välja pakkunud liikumine Kodukant, Maaomavalitsuste Liit ja paljud teised kodanikuühendused.
Mullu novembris esitas riigikogule ja valitsusele omapoolse 67 ettepanekust koosneva riigireformi kava Riigireformi Sihtasutus. Nende ettepanekute keskmes on ühtse valitsusasutuse loomine ning riigikogu rolli taastamine poliitikasuundade kujundamise peamise keskusena. Muutuste elluviimiseks valmistab sihtasutus ette vastava otsuse eelnõu, mis plaanitakse anda üle uuele valitsuskoalitsioonile.
Sihtasutuse algatus oli ühelt poolt õigeaegne, sest ees seisavad riigikogu valimised ning millal siis veel üritada poliitilist agendat mõjutada, kui mitte nüüd. Mitmeid sihtasutuse ettepanekutega haakuvaid seisukohti (riigikogu liikmete arv, presidendi ametiaeg ja valimiste kord jt.) sisaldab ka hiljuti avalikustatud põhiseaduse asjatundjate kogu raport. Mõningaid seisukohti võib leida ka erakondade valimisprogrammidest.
Teiselt poolt on aga raske seada riigi reformimise teemat valimisvõitluse keskmesse – riigi demokraatliku toimimise kindlustamine ja otsustusmehhanismide täiustamine ei kuulu paraku teemade hulka, mida valijad ennekõike poliitikutelt ootaksid. Kõige enam soovitakse ikka inimeste heaolu parandamist, majanduse edendamist, sotsiaalse kindlustunde suurendamist ja tervishoiuteenuste kättesaadavust. Riigijuhtimise demokraatlikkuse suurendamine ja kodanike kaasamine otsustamisse on 14 teema seas valijate jaoks eelviimasel kohal.
Aasta algul Turu-uuringute AS poolt läbi viidud avaliku arvamuse küsitlus näitas siiski, et kui küsida inimestelt konkreetselt, kui vajalikuks nad riigiuuendust hindavad, siis peab 85% valimisealistest kodanikest muutusi Eesti riigi juhtimises vajalikuks (kindlasti 39% ja pigem vajalikuks 46%). 83% kodanikest aga toetab (37% kindlasti ja 46% pigem toetab) normide, bürokraatia ja ametnike arvu vähendamist.
Riigireformi SA 67 konkreetset ettepanekut riigiuuenduseks hõlmavad kümmet erinevat valdkonda. Palusime küsitletutel valida neist valdkondadest välja kolm nende jaoks olulisimat. Selgus, et avaliku arvamuse jaoks osutusid kõige olulisemateks riigikogu töö reguleerimine (60% paigutab selle kolme olulisema hulka), ametnike arvu vähendamine (48%), rahva kaasamine õigusloomesse ja otsustamisse (44%) ning õigusloome mahu vähendamine ja õiguskeele selguse tagamine (43%). Vähemoluliseks peeti muudatusi õiguskantsleri (1%), riigikontrolli (6%) ja kohtute töös (19%) ning kohalike omavalitsuste arvu jätkuvat vähendamist (13%).
Kindlasti on ka poliitikute jaoks sümpaatsemaid ja vähemsümpaatsemaid ettepanekuid. Kõik Riigireformi SA 67 ettepanekut ei tarvitsegi realiseeruda, kuid neid ei tohiks käsitleda ka kui «rootsi laud», kust poliitikud võivad endale (või valijaile) vaid meelepärasemad ettepanekud välja valida. Peab säilima tasakaal erinevate valdkondade vahel. Nii näiteks õigustab ministeeriumide koondamist ühtsesse valitsusasutusse ja peaministri rolli suurendamist vaid see, kui täitevvõim allutatakse senisest enam riigikogu juhtrollile – vastasel korral muutuks riigijuhtimine ju veelgi rohkem täitevvõimu-keskseks.
Kodanike ulatuslik toetus riigiuuendusele ei ole üllatav – riigi reformimise vajadusest on räägitud juba kaks aastakümmet ja see arusaam on avalikus arvamuses kinnistunud. Pealegi ei sisalda tehtud ettepanekud täiendavaid nõudmisi või piiranguid kodanikele endile. Küll aga ei saa lihtne olema toetuse leidmine poliitikute ja erakondade seas – ilma selleta aga riigikogu ja valitsuse jõuvahekordade ümberkorraldamine ei õnnestu.
Riigiuuenduseks ei piisa vaid institutsionaalsetest ja õiguslikest ümberkorraldustest, see eeldab ka avatumat poliitilist süsteemi ning muutusi otsustamiskultuuris. Ehkki riigireformi kontseptsioon teadlikult ei ürita tungida erakondade mängumaale ega reguleerida nende tegevust, osutub ilma erakondliku süsteemi toimimispõhimõtete muutmiseta riigireformi kontseptsioonis seatud eesmärkide saavutamine keerukaks.
On ju tänase poliitilise reaalsuse nurgakiviks koalitsioonilepe, millest lähtuvad nii erakondade fraktsioonid riigikogus kui ka valitsuse liikmed. Tõrjutakse mitte ainult opositsiooni, vaid ka kõiki teisi, kes otsustusprotsessides püüavad kaasa rääkida. Kuidas küll panna poliitikud aru saama, et nende rolliks ei ole mitte iseenese tarkusest kodanike jaoks helget tulevikku kavandada, vaid valijate ootustest lähtumine ning kogu ühiskonnas olemasoleva tarkuse kaasamine otsuste tegemisse. Üht sellist tarkusekillukest pakubki Riigireformi Sihtasutus otsustajatele nüüd lausa kandikul. Kas see ka vastu võetakse, näitab aeg.