Wesley Wildman: usk on ainuomane inimesele, ent arvutisimulatsioonid aitavad usukäitumist mõista
16. veebruar 2019, 19:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned inimesed otsivad usust lohutust ja mõned kasutavad religiooni enda hirmutava käitumise põhjendamiseks. Tore oleks selle psühhosotsiaalse süsteemi toimimisest rohkem teada saada, kirjutab Bostoni Ülikooli filosoofia-, teoloogia- ja eetikaprofessor Wesley Wildman veebiväljaandes The Conversation.
Suurõnnetuse korral pöörduvad inimesed sageli lohutuse ja toetuse saamiseks usu poole. Taolise käitumise värske ja jõuline näide ilmneb uurimistööst «Usk pärast maavärinat», autoriteks Uus-Meremaa tuntud religiooni- ja ühiskonnauurijad Chris Sibley ja Joseph Bulbulia. Usuliste teenistuste külastatavus tõusis järsult Christchurchi linnas Uus-Meremaal pärast tugevat ja surma külvanud maavärinat 2011. aasta alguses – ehkki üleüldse käis uusmeremaalasi kirikus vähem. Ajapikku taandus kõik siiski endiseks ja religioossus on taas languses isegi Christchurchis.
Religiooniõpetlasena pean ma seda teavet rabavaks just uurimuse erilisuse tõttu: maavärin leidis aset keset vaatluste tegemist pikaajalisele uurimistööle «Uusmeremaalaste hoiakud, väärtushinnangud ja usulised tõekspidamised». Vaatlused 2009. aastast enne maavärinat ja 2011. aastast pärast selle toimumist võimaldasid uurijatel jälgida samu indiviide nii enne kui pärast seda loodusõnnetust. Tulemused näitasid, et maavärinapaiga läheduses elavad inimesed, olgu eelnevalt usklikud või mitte, muutusid tragöödia järel vähemalt mõneks ajaks religioossemaks.
Mina pole kindlasti ainus, keda huvitab, mis inimloomuses taolist käitumist põhjustab. Üks minu uurimisrühmadest uurib arvutite abil religiooni ja keeruka inimmõistuse vastastikust mõju, sealhulgas ka selliseid protsesse nagu kohutavatele sündmustele reageerimise ohjamist. Insenerid kasutavad tihti arvutuslikke mudeleid virtuaaleksperimentide tegemiseks – näiteks veendumaks, et sild ikka jääb püsti ka tugevas orkaanis –, sest see on hulga odavam ja ohutum. Meie püüame valmis ehitada arvutusliku mudeli, milles virtuaalinimesed käituvad nii nagu pärisinimesed siis, kui neid ähvardab oht.
Tuleb ju tõdeda, et sageli reageerivad inimesed kohutavatele sündmustele hirmutaval moel – tigetsevad, süüdistavad süütuid inimesi, põgenevad pinge eest «enesekaitse-talveunne» või alustavad sõdu. Mõned inimesed otsivad usust lohutust ja mõned kasutavad religiooni enda hirmutava käitumise põhjendamiseks. Tore oleks selle psühhosotsiaalse süsteemi toimimisest rohkem teada saada.
Arvutid saavad kirjeldada päriselu keerukaid sotsiaalseid süsteeme
Nagu need insenerid, kes tahavad näha silla liikumist tugeva tuule korral, kasutab minu tiim arvutuslikke mudeleid «Religiooni modelleerimise projektis» hindamaks, kuidas ühiskonnad pingeolukorras muutuvad. Meiega teevad kaastööd Center for Mind and Culture (Mõtte ja kultuuri keskus) Bostonis, Virginia Modeling, Analysis and Simulation Center (Virginia modelleerimise, analüüsi ja simulatsiooni keskus) Old Dominioni Ülikoolis ja Agderi Ülikool Norra linnas Kristiansandis. Meid on rahaliselt toetanud John Templetoni Fond.
Meie tiim lähtub arusaamast, et paljud inimese elu tahud, sealhulgas ka religioon, on äärmiselt keerukad süsteemid. Indiviidide tegevustel, emotsioonidel ja usulistel tõekspidamistel on ulatuslikud toimed. Ühiselt mõjutavad need üleilmseid suundumisi nagu poliitilise võimu nihkeid, sõjakuulutamisi või lausa kogu tsivilisatsiooni enese korraldust. Isegi miski nii isiklik nagu lapse saamise üle otsustamine võib ühiskonna lõikes vaadatuna viia nihkeni rahvastiku kasvus. Meie tiim pole veel tuvastanud seoseid, mis lubaks meil teha palju kasulikke ennustusi, kuid me tegeleme sellega.
Meie uurimistöö strateegiaks on kasutada ühtainust keerukat süsteemi ehk arvutis loodud virtuaalkeskkonda, et uurida pärismaailma keerukaid süsteeme – keskendudes sellistele, milles on oma roll ka religioonil. Üheks näiteks on hirmu ohjamise süsteem, mida psühholoogid kasutavad seletamaks, kuidas inimesed ohjeldavad oma reaktsioone kohutavatele sündmustele nagu loodusõnnetused, nakkushaiguste puhangud või väljastpoolt pealetungiv sotsiaalne oht. Siinkohal võivad võtmetähtsusega olla usulised tõekspidamised ja käitumistavad.
Uus-Meremaa teadurid järeldavad, et religioon pakub otsest lohutust inimestele, kes ise vaevlevad kannatuste käes, või siis tuletab neile meelde teiste sitkust, kes samuti hirmsasti kannatasid – nagu Jeesus ristil või märtrid, keda piinati. Inimmõistus tegeleb kohutavate sündmuste analüüsiga läbi ülikeeruka süsteemi, kuhu kuuluvad sügavalt vaistlikud inimlikud reageeringud emotsionaalsetele, sotsiaalsetele ja keskkonnast lähtuvatele ohtudele ja ebamäärasustele.
Nende inimdünaamikate uurimiseks arvutis disainisime tehismaailma, mille rahvastiku moodustab suur hulk arvutiga kontrollitavad tegelasi ehk «agente». Need agendid on programmeeritud järgima reegleid ja kalduvusi, mida on inimestes tuvastatud psühholoogiliste eksperimentide, etnograafiliste vaatluste ja sotsiaalse analüüsi kaudu. Üheks selliseks on ka reegel «kui mul on hirm, siis otsin lohutust ja kaitset». Seejärel vaatasime, mis toimub tehisühiskonnas – näiteks kas agentide osalus usuelus kasvab pärast kohutavat katastroofi.
Agente ja nende asustatud tehisühiskondi ehitades teeme nendega võrdluskatseid üldtuntud näidetega päriselust, nagu andmetega kirikute külastatavusest enne ja pärast Christchurchi maavärinat. Mida paremini meie agendid taolistes asjaoludes pärisinimeste käitumist matkivad, seda lähedasem on see mudel reaalsusele ja seda julgemalt saame väita, et uutes ja läbiuurimata olukordades käituvad inimesed tõenäoliselt samal moel kui meie agendid.
Taoline tehisühiskond on lihtsustatud mudel inimühiskonnast, ent selle piisavalt täpne jäljend just neis olulisis asjus, mille abil saaks mõista reageeringuid kohutavatele sündmustele. Üks kasulik erinevus on see, et tehisühiskonnaga saab eksperimenteerida. Me saame teha kõikvõimalikke «aga mis siis, kui»-eksperimente. Mis juhtub usuelus osalemisega ja isikliku palvetamisega, kui loodusõnnetuste toimumissagedus kasvab? Kas puhkeb vägivallalaine, kui ühiskond ujutatakse üle võõrast usukultuurist pärit pagulastega? Kas vägivaldseid kalduvusi saaks ohjes hoida, harjutades inimesi olema vähem tundlikud võõrastest tuleneva tajutava ohu suhtes?
Eksperimenteerimine tehisühiskonnas
Ühes oma eksperimendis vaatlesime agentide usuliste veendumuste kindlust pikema aja vältel nägemaks, kas see jääb samaks, kasvab, väheneb või kõigub tsükliliselt. Asustasime ühe virtuaalmaailma 1000 agendiga ja panime paika mõned reeglid (näiteks «ohu korral hoidke kokku»), mõned õnnetusjuhtumid (haigusepideemia või loodusõnnetus) ning mõned seadistused, mida meie uurijate tiim sai iga simulatsiooni tarbeks muuta (näiteks seda, kui kiiresti agentide ärevus ajapikku lahtuma hakkab). Mitme nädala vältel tegime läbi miljoneid simulatsioone suure hulga variatsioonidega mudeli seadistustes ning hindasime saadud andmeid.
Selgus, et agendi usuliste veendumuste kindlust mõjutasid nii individuaalsed omadused kui ka keskkonnategurid. Näiteks mõned agendid tüdinesid usurituaalidest kiiremini kui teised. Üheks lisamõjuriks oli veel see, kui tõsised ja sagedased olid ohud nagu eluohtlikud maavärinad või haigusepideemiad.
Selle mudeli virtuaalmaailmas nägime ka käitumismustreid, kuidas erinevat tüüpi grupid kasutavad oma hirmu ohjamiseks usurituaale. Kultuuriliselt mitmekesised grupid, mille liikmed tulid ohulukordades päris hästi toime, eelistasid lohutust leida rituaalide abil väikestes sõprade rühmades, mis polnud altid vägivalda vallandama. Kuid kultuuriliselt ühtsed elanikkonnad, mille liikmeil oli madal ohutaluvus, eelistasid väga mastaapseid rituaale ning need rituaalid võisid ka üpris ohtlikuks muutuda. Mõistagi ei lisanud me simulatsiooni kõiki päriselu tegureid, ent midagi üsna sarnast toimus Kashmiri regioonis Indias, kus rahvarikas matus viis meeleavaldusteni ja õhutas inimesi sõjakale mässule. Ning samal kombel kordusid vägivallapuhangud juutide vastu, kui kristlased keskajal massilistes rongkäikudes lihavõtteid pühitsesid. Poleks raske leida teisigi näiteid, sest taolisi sündmusi leiab aset traagiliselt sageli.
Meie meetod ei suuda ette ennustada kogu inimkäitumist – isegi mitte kogu usulist käitumist, mida inimesed looduskatastroofi puhul ilmutavad. Kuid see pakub olulisi tähelepanekuid ja prognoose, mida tulevastes uuringutes saab testida: näiteks seda, mil moel inimgrupi mitmekesisus ja erinevad toimetulekustrateegiad võiksid erinevaid tulemusi anda.
Inimtegevuse simulatsioon on keerulisem kui sildade modelleerimine – ent sellest võib teadlastele kasu olla mõistmaks, miks inimesed käituvad just nõnda, nagu nad käituvad.
Inglise keelest tõlkinud Endel Valdas