Arved Breidaks: mida rahvas tegelikult tahab?

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Näib, et riigikogu valimised tulid suurtele erakondadele sama ootamatult kui esimene lumi laisale kojamehele, kes alles keskpäevaks viitsib majaesisele kõnniteele rajakese sisse lükata.

Kuidas teisiti seletada, et nüüdseks juba vähem kui kuu enne valimisi on raske aru saada, milleks poliitikud valijailt üldse mandaati küsivad.

Nagu me erakondlaste jutust teame, siis Toompeale lihtsalt tiksuma ei taha keegi minna. Võimumäele pääs olevat pelk vahend, et viia ellu rahva enamuse tahe, ja kui mahti üle jääb, siis pisut ka vähemuse tahtest.

Küsimus, mida rahvas tahab, painab neil päevil paljusid, sest kes sellest kõige täpsemalt aru saab, võidab mõistagi valimised. Rahvaga on aga paraku see jama, et tema tahtmistest on raske aru saada, rahva soovid on vastuolulised ja segased.

Näiteks 1992. aastal tahtis rahvas Isamaa ja ERSP abil platsi puhtaks lüüa, ent juba 1995. aastal oli rahva sooviks taastada koostöö ja kodurahu, mida tollal lubasid valimised võitnud Koonderakond ja Maarahva Ühendus. Tõsi, ajapikku on rahvas oma tahtmistes muutunud püsivamaks, sest kui 2007. aastal võideti valimised loosungiga, mis lubas meid viia viie jõukama Euroopa riigi hulka, siis 2011 võideti valimised sama erakonna hüüatusega «Võid kindel olla», aga mitte tema rivaali tõdemusega, et «Aitab!».

Edu ihkav poliitik ei saa jätta valimistel aga midagi juhuse, veel vähem rahva hooleks. Sestap oskab edukas poliitik panna rahva tahtma midagi, mida ta arvab tahtvat, ja lahendada rahva mured, millest inimestel polnud enne aimugi. Paistab, et see võimekus on erakondadel kaotsi läinud.

Edu ihkav poliitik ei saa jätta valimistel aga midagi juhuse, veel vähem rahva hooleks.

Punnigu Reformierakond ja Keskerakond palju tahavad, kuid vanade aegade rivaliteeti ei õnnestu neil kuidagi käima saada. Pole enam vastakaid valimislubadusi, vaid üksteise võidu üritatakse sokutada pensionäridele lisaraha taskusse. Omaaegne Ansipi ja Savisaare teineteist põlgav vastasseis on asendunud Kallase ja Ratase naeratustega, millest mõni loeb välja suure koalitsiooni sündi. Kuna EKRE pole leidnud endale väärilist vastast, meenutab Mart Helme üha rohkem Vladimir Žirinovskit, kes mõjus alguses oma sõnadega ehmatavalt, seejärel naljakalt ja ajapikku halenaljakalt.

Nii liigubki pilk kasvava uudishimuga valimiskünnise piirimail eksistentsi eest võitlevate erakondade manu lootuses leida sealt värskeid mõtteid. Tõtt-öelda leiab neid üksjagu ning kui käsitööparteidel oleks rohkem jaksu, võiks nad sõnastada ka valimiste põhiküsimuse. Eesti 200 oleks seda äärepealt oma plakatitega suutnud, kuid lõi otsustaval hetkel kas kartma või siis ikkagi polnud neil midagi öelda.

Sestap tiksub kampaania justkui kahe rangelt kaitsest lähtuva jalgpallimeeskonna pusklemine keskväljal seisus null-null, kus lõpuvile lähenedes ei julge kumbki sats enam rünnakule minna. Mängu lõpus lahkub publik staadionilt, mäletamata mängust mitte midagi.