Kulla leerimaja raamatukogu

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Kuula artiklit

Eesti Kirjastuste Liit tegi teatavaks eelmise aasta enim müüdud raamatute edetabeli.

Sellest leiab ilu- ja aimekirjandust, kodumaiseid ja tõlketeoseid, töövihikuid ja eneseabiõpikuid, kokaraamatuid, teatmeteoseid, klassikat, ristsõnakogumikke ning näiteks ka Regio teedeatlase.

Kui kõrvutada seda jaanuari keskel avalikkuse ette toodud rahvaraamatukogude laenutusstatistikaga, avaneb väga teistsugune pilt. Võiks arvata, et ostjad ja laenajad on kaks eri rahvast.

Ostueelistusi vaadates tundub, et tabeli esikohal trooniva Epp Petrone «Meie Eesti» kõrval on ostjarahva huvid laiad: esoteerika, inimkeha, toit, teatmeteosed, natuke vähem leiab ilukirjandust. Laenajarahvaga on lood vastupidi: siin teevad ilma eelkõige romaanid, alustades edetabeli liidripositsiooni hoidva Vahur Afanasjevi mahuka Peipsiveere-romaaniga «Serafima ja Bogdan», millele teeb küll kõigi oma raamatute laenutuste kogusummaga ära krimikirjanik Katrin Pauts. Edetabelist ei puudu ka Erik Tohvri teosed ega J. K. Rowlingu «Harry Potter».

Tegelikult muidugi pole ostjad ja laenajad kaks eri rahvast. Sageli pole need ka mitte kaks eri inimest. Eri tabelid näitavad hoopis meid kõiki eri nurga alt. Nii nagu oleme kõigis oma elurollides mõnevõrra erinevad, nii läheneme ka raamatutele erinevalt.

Loomulik, et mõni raamat lihtsalt tuleb koju osta. Olgu selleks Regio Eesti teedeatlas või hoopis mõni kokaraamat – neid leiab raamatute müügiedetabelist mitu.

Raamatute müügi ja nende laenutuse edetabel mitte lihtsalt ei kinnita, et eestlased on jätkuvalt raamaturahvas, vaid näitab ka meie huvide mitmekesisust.

Ja samuti on loomulik, et iga raamatut riiulile tolmu koguma ei taheta: milleks uuesti lugeda krimkat, kui mõrvari nimi on eelmisest korrast meeles? Liiati polegi mitte midagi kurvemat raamatust, mida ei loeta.

Ehk siis ongi mõistlik, et inimesed eelistavad pigem osta koka- ja käsiraamatuid, laenata aga ilukirjandust. Üks on isiklikuks tarbeks, võibolla tehakse sinna märkusi, joonitakse kohti alla või lapatakse rasvaste sõrmedega keset kõige kiiremat söögitegu.

Teistsugune on aga raamat, mis pakub võimaluse irduda argipäevast. Et argipäev moodustabki suurema osa meie elust, ei naase ilmselt enamik meist kord loetud raamatu juurde. Nõnda polegi üllatav, et ilukirjandust pigem laenatakse.

Muidugi võiks arutleda eestlase vaimulaadi üle ja küsida, miks eelistab vaid suhteliselt väike osa meist täita oma kodu raamatutega, mis on mõeldud kosutama hinge ja vaimu. Kuid selle noriva, liiati raamatute suhteliselt krõbeda hinnaga mitte arvestava küsimuseasetuse asemel tuleb hoopis tunda rõõmu.

Raamatute müügi ja nende laenutuse edetabel mitte lihtsalt ei kinnita, et eestlased on jätkuvalt raamaturahvas, vaid näitab ka meie huvide mitmekesisust. Jah, meid huvitavad raamatud. Ja seejuures kõige erinevamad. See annab lootust. Milleks? Et moodsa maailma pealiskaudsus pole meid veel päriselt haaranud. Ja see omakorda annab lootust, et suudame nii rahva kui ka üksikisikutena orienteeruda tänapäeva keerdkäikudes. Puudutagu see siis riigikogu valimisi või sama keerukaid, aga isiklikke valikuid – näiteks küsimust, millist raamatut järgmiseks lugeda.