R, 20.05.2022

Keli Tubin: viipekeeletõlkide vähesuses pole ainult süüdi eriala sulgemine ülikoolis

Keli Tubin
Keli Tubin: viipekeeletõlkide vähesuses pole ainult süüdi eriala sulgemine ülikoolis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Keli Tubin.
Keli Tubin. Foto: Erakogu

Kokku on eesti viipekeeletõlgi eriala Tartu Ülikoolis lõpetanud 37 tudengit, ent suurem osa neist ei tööta enam sel erialal. Tartu Ülikooli eesti viipekeele tõlgi eriala vilistlane (2016) Keli Tubin selgitab, miks.

Lõpetasin Eesti viipekeele tõlgi eriala Tartu Ülikoolis 2016. aastal. Töötasin viipekeeletõlgina poolteist aastat, alguses õpingute ja hiljem põhitöö kõrvalt. Praegu ma viipekeeletõlgina teenust ei osuta ja järgnevalt selgitan, miks nii juhtus minu ja mitmete teiste vilistlastega.

Minu arvates on ebaõiglane süüdistada ülikooli selles, et viipekeeletõlkide arv on Eestis väike. Reformimist vajab viipekeele tõlketeenust osutavate ettevõtete pakutavad tingimused oma töötajatele. Eelkõige pean silmas töötajaid, kes pakuvad tõlketeenust töövõtu- või käsunduslepingu alusel.

Viipekeeletõlkide tööaja arvestus käib töötundides, mida arvestatakse reaalselt tõlgitud tundidena, mille väikseimaks ühikuks on pool tundi. Tõlgi füüsilist ja vaimset tervist silmas pidades on soovituslik tõlkida kuni kuus tundi päevas. Arvestades, et Eestis töötavad inimesed enamasti kaheksa tundi päevas, jääks iga päev paar tundi, et ette valmistada järgmine tööpäev. Ettevalmistuseks kuluv aeg on aga tegelikult varieeruv tulenevalt nii tõlgi kompententsist kui ka tellimuse keerukusest. Lisaks sisaldab viipekeeletõlgi tööpäev liikumist ühest asutusest teise, et jõuda 10–15 minutit varem kohale.

Viipekeeletõlgi tööpäev kujuneb umbes üheksa tunni pikkuseks, kui see sisaldab kuut tõlketellimust, millest igaüks kestab ühe tunni ja asub eri asutuses, kuhu jõudmiseks kulub ca 30 minutit. Sellele tööpäevale lisandub veel ettevalmistav aeg järgnevateks tellimusteks. Eelnevalt kirjeldatud olukord tekitab tõlgile illusiooni, et tehtud on palju tööd, aga tegelikult kulutatud aeg tööle ei ole vastavuses töötasuga.

Ma mõistan, et teenuse hind, mis on olenevalt situatsioonist 30-40 eurot tunnis, tundub juba praegu tellijatele kallis. Siinkohal on oluline rõhutada, et viipekeeletõlkidel on soovituslik tõlkida kuni kuus tundi päevas, mille eest saadav brutotasu tunnis on umbes 10–12 eurot. Teenuse tunnitasu sisaldab endas lisaks tõlgi töötasule tööandja halduskulusid ning riiklikke makse. Korrutades 10-eurone tunnipalk läbi kuue tehtud töötunniga, jääb mulje, et saadav tasu tuleb kuu lõikes võrdne Eesti keskmise palgaga. Paraku on reaalsus see, et töö käib tellimuste alusel ning 6 tundi tööd on pigem harv juhus, kui igapäevane reaalsus. On päevi, kus ainsaks tööks on tõlkida 20 minutit perearsti juures, kuhu sõitmine võtab kolm korda rohkem aega kui töö ise. Samuti võib juhtuda, et kahe tellimuse vahel on mitu tundi pausi, mida saab küll kasutada järgmise tellimuse ettevalmistamiseks, ent selle eest töötasu ei maksta. Kõigele eelnevale lisandub suvekuude mõõnaperiood, sest näiteks üli- ja kutsekoolides tõlketellimusi ei ole ning see väljendub otseselt tõlgi palgas.

Ma arvan, et viipekeeletõlkide arv Eestis on kesine, sest pakutavad töötingimused ei motiveeri haritud spetsialisti jätkama omandatud erialal. Praegune olukord soodustab seda, et entusiastlikud ülikooli lõpetajad alustavad tööd viipekeeletõlgina, kuid otsivad paari kuu möödudes ameti, mis tagab neile kindla igakuise sissetuleku, ravikindlustuse ja tasustatud puhkuse. Rääkides elementaarsetest töötajatele pakutavatest garantiidest mõistan, et paljudel juhtudel pole teenust pakkuval ettevõttel kasulik vormistada kõik tõlgid tööle töölepinguga. Praegu toimib süsteem nii, et tõlkekoordinaator määrab tõlketellimused töölepinguga töötavale tõlgile ja teiste lepingute alusel töötavad tõlgid võivad otsustada, kas võtavad neile pakutud tellimuse vastu või mitte. Töösuhe peab olema kõiki osalisi arvestav!

Kõike eelnevat arvestades soovitan kõigepealt hakata tegelema põhjuste elimineerimisega, mis sunnib noort tõlki valima teise töökoha. Minu kursuselt lõpetas eriala kaheksa inimest, kellest tõlgina töötab siiani ainult üks inimene. Aasta enne meid lõpetanute seas on statistilised numbrid üsna sarnased. Kokku on eesti viipekeeletõlgi eriala Tartu Ülikoolis lõpetanud 37 tudengit, ent suurem osa neist ei tööta enam sel erialal.

Viipekeeletõlke on Eestis vähe, mis peaks võimaldama üheskoos välja selgitada problemaatilised kohad ja leida neile võimalikud lahendused. Alustama peaks sellest, et kõik viipekeeletõlgid töötavad töölepingu alusel. Noored spetsialistid on rõõmuga valmis töötama viipekeeletõlgina, kuid nad vajavad selleks kindlustunnet, alustades õiglase töötasu teenimisest ja lõpetades tervisekindlustuse ning tasustatud puhkusega. Tartu Ülikooli otsus sulgeda eesti viipekeeletõlgi eriala on saanud palju kriitikat ja mina pole eriala sulgemise poolt. Kuna olen ise vastava eriala lõpetanud ning sel alal tööd teinud, näen, et probleem ei ole üksnes eriala sulgemises, vaid riiklikul tasandil erialaspetsialistide väärikas ja õiglases kohtlemises. Olukorda parandaks sotsiaalsete garantiide laienemine töövõtu- ja käsunduslepingule või viipekeeletõlke teenuse organiseerimine riiklikul tasandil.

Märksõnad
Tagasi üles