Kirikukell.

FOTO: Soome muuseumiamet

Ammu pole Eestis surmast ja suremisest nii palju räägitud kui viimastel nädalatel – pärast ETV «Pealtnägija» saadet pöördumatut lihashaigust põdevast Jane Paberitist. Kõik me oleme vaadanud oma südamesse ja küllap avastanud, kui ootamatult hõlbus on olnud tänapäeva tervete ja tugevate inimestena surma ning suremise üksikasju oma mõtteist eemal hoida. Ja teistpidi: kui raske on ette kujutada, mida tähendab suremine ja lõpu ootamine tänapäeva Eestis. Surrakse eraldi maailmas – haiglaseinte vahel, saadetuna teistest surijatest, hooldajatest, õdedest, arstidest.

Postimehe reporter Kadri Kuulpak töötas nädal aega hooldajana järelravikliinikus, kus ühed mehed «toovad patsiente haiglast järelravisse» ja teised «viivad, jalad ees». Seda reportaaži surijate hooldamisest on valus lugeda. Vaatamata sellele, et kliinik on puhas ja protseduurid tehtud.

Miks me üldse peaksime end vaevama surmajuttudega? Miks ei võiks see jäädagi üksnes meedikute valdkonnaks, mis tundub teistele siia ilma jääjatele kauge, steriilne ja võõras? Vähemalt selle hetkeni, kuni – kellamees Lible sõnu kasutades – «see aeg, mis sulle anti, on möödas».

Lõpeks on praegune seis ju moodsate meditsiinitehnoloogiate ning elukorralduse suur saavutus: ei Liblel, noorel Arno Talil ega «Tõe ja õiguse» tegelastel olnud luksust olla igapäevaelus surmast nii kaugel eemal, kui on absoluutne enamik praegusaja inimesi.

Ometi peame surmast ja suremisest rääkima. Just sellepärast, et kogu inimkonna jaoks on uus olukord, kus meditsiini tehnoloogiliste imedega on võimalik hoida hingitsemas ka neid inimesi, kellel pole enam mingit lootust paranemisele ega inimväärsele, natukenegi rõõmu pakkuvale elule. Ja muidugi, igaüks saab aru, kui kuratlikult raske, vast võimatugi on kehtestada mingit üldreeglit selle kohta, mida tähendab seejuures «inimväärne».

Oleme viimase mõne nädalaga kuulnud arstlikest dilemmadest, kaalutlustest ja ka hingevaevadest. Oleme kuulnud, et lähedaste survel hoiavad arstid elus patsiente, kelle kohta ise mõtlevad, et nende kunstlik elus hoidmine sarnaneb pigem piinamise kui abiga… Ometi on ju arstikunsti paleus olnud hoida elu. Võib-olla aga oleks mingil hetkel hinge- ja käehoidmist hoopis rohkem vaja kui tehnoloogiat?

Vast ongi oluline aru saada, et neid dilemmasid ei saa lahendada arstid üksi. Õigupoolest ei saa me loota, et mistahes professionaalid meile ette ütlevad, mis on õige. Ses keerulises ja mitmetahulises asjas peamegi igaüks vaatama oma südamesse ja püüdma ka ühiskonnana leida lahendusi, mis tunduvad meile õiged ja inimväärsed.

P. S. Rahast rääkimine tundub seejuures muidugi kalk, ent sellelegi tuleb mõelda. Näiteks Ameerika avalikkusele on meist tuttavam küsimus, kas kulutada kõik oma isiklikud säästud elule veel mõne nädala juurde ostmiseks või pärandada need siiski lastelastele. Solidaarne süsteem, mis meid Eestis ja Euroopas laiemalt kenasti hoiab, lihtsalt varjab seda dilemmat me silme eest, muudab selle mingite meile isiklikult tundmatute raamatupidajate asjaks. Küsimus, olgugi ebameeldiv, on siiski olemas. Ressursid on piiratud. Jõhker küll, aga ometi on ühiskonna jaoks valik, kas aidata inimest, kellele kallis ravi annaks elulootuse, või siis pikendada natukene seda elu, millest kindlalt teame, et juurde saab mõned vaevalised nädalad.