Jüri Pihl

FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

Kui pronksiöö-järgsel hommikul kogunes vabariigi valitsus, oli kogu kesklinn kinni.

Olin politsei staabis, kui üks politseinik staabiga ühendust võttis ja kandis ette, et siseminister Pihl tahab siseneda suletud alale. Staabi juht viskus vaatamata öises märulis viga saanud jalale nobedalt raadiosaatja suunas ning andis korralduse minister läbi lubada. «Juba läks!» kõlas vastuseks.

Jüri Pihl oligi mees, kes juba läks. Ta ei oodanud, et keegi talle loa annab või ütleb, kuidas tööd peab tegema. Seevastu teadis ta ise, kuidas tööd teha ning kuidas ehitada üles tänapäeva Eesti üks efektiivsemaid organisatsioone. Kui paljud asutused kujundati reformide tulemusena ümber moodsateks riigiasutusteks, siis kaitsepolitsei ehitati selliseks. Muidugi ei teinud seda Jüri üksi, kuid tema vedas seda protsessi ja asutusel oli pikka aega esimese juhi nägu. Jüri juhtimisel loodud süsteem töötab tänaseni ning kuigi ajaga on palju muutunud, on nõudlikkus ja pühendumus jäänud. Nõudlikkus ja pühendumus enese ja teiste suhtes oli see, mis tegi Jürist karmi, kuid hinnatud juhi.

Mõistagi tõi nõudlik iseloom nii pingeid kui ka naljakaid olukordi. Kõik ei pidanud pingele vastu. Kui Jüri sai siseministriks, nägin oma silmaga, milliste kaamete nägudega kolleegid alguses ringi käisid, ise vaikselt lootes, et minister väsib. Aga ta ei väsinud ning nähtavasti oligi talle antud kaasa mingi väsimatuse geen.

Jürit on meenutatud kui meest, kes pühendas oma elu riigile.

Lisaks sellele oli tal ka hoolivuse geen. Ei, ta ei olnud tänapäevane meeskonnatööd arendav, kaasav juht. Ta oli karmi kooliga autokraatlikult juhtiv mees, aga ta oli mees omal kohal. Tema hoolivus väljendus suhtlemises. Tal oli ka ministrina kombeks suhelda kõigiga ning ärevatel aegadel jagus Jüril meelekindlust ja toetussõnu ka eesliinitöötajatele.

Jürit on meenutatud kui meest, kes pühendas oma elu riigile. Kahtlemata see nii ka oli ning nähtavasti maksis ta selle eest lõivu, millest me kunagi ei kuule. Ta oli alati tööl enne seitset hommikul ja lahkus tihti hilisel õhtul. Vähemalt ühel päeval nädalavahetusest töötas ta samuti. Aastaid tundsingi ma vaid sellist Jürit, kuid viimased viis aastat ka teistsugust inimest. Vanaisa Jürit, kes hoidis oma peret ja kellele olid üliolulised tema lapselapsed.

Nagu igal tugeval isiksusel, oli ka Jüril kapo kolleegide hulgas hüüdnimesid. Üks neist oli Surematu. Ta sai selle, kuna jõudis kõikjale, mäletas kõike ja oskas luua seoseid, mille peale teised ei tulnud. Tema töö kaitsepolitsei juhi, riigi peaprokuröri ja siseministrina ongi teinud ta surematuks. Kuid keegi ei saa legendiks eluajal ainult ametikohtade tõttu. Tema isik oli see, mis tegi ta surematuks.

Jüri oli mees, kes võis julgeolekuasutuse juhina olla ühel hetkel väga vali ning järgmisel momendil visata mõne saarlasele omase nalja. Tema lõbus olek ja temaga seotud naljakate juhtumite tohutu hulk tegid temast hinnatud kaaslase. Virisemist ta ei kannatanud, ei vabamas seltskonnas ega ammugi töises olukorras. Selliseid virisejaid nimetas ta ise «nutunaisteks».

Jüri suureks kireks oli rändamine. Oma kõikidel töökohtadel pidi ta palju ringi sõitma ning ta võttis sellest viimast. Kolleegid tögasid mõnikord, et ega siis saarlane paigal püsi. Ega püsinudki, veel hiljuti naasis ta pikalt reisilt maailma teisest otsast. Suurel rändaval saarlasel sai see maailm läbi käidud.

Avaldan kaastunnet kõigile lähedastele!