Eesti riigi püsimine ilma eestikeelse hariduseta oleks vaevalt mõeldav

Kultuuri kestmine on nagu tule edasiandmine põleva tikuga. Kas tunneme veel seda kultuurikandjat? Ludmilla Siimu portree Juhan Viidingust. Repro. Foto: Eesti Kunstimuuseumi Kogu

Kui hakkame analüüsima mingit olukorda, kimbatust või ebaselgust, kui püüame mõista, mis meiega juhtub, siis peaksime kõigepealt oma olukorra kaardistama: mis toimub, mis meid ümbritseb, mis meid mõjutab, kes meid mõjutavad, mis võimalused meil on protsesse mõjutada.

Mis olukorras me arutame eestikeelse hariduse mõtte üle ja räägime alternatiivist selle tähtsust vähendada? Kellele on eluvajadus eestikeelne haridus lasteaiast doktoriõppeni ja kes argumenteerivad selle küsitavaks seadmise poolt? Mis on ühe või teise vaate argumendid ning kuidas nad seostuvad selle maa elujõulisusega?

Alustada on põhjust veelgi üldisema olukorra hinnanguga: mis saab kogu tööstustsivilisatsioonist? Väga mõjukate teadlaste ja teadusinstitutsioonide arvates on meie tsivilisatsioon juba sattunud süsteemsesse kriisi, mille lõpus on selle tsivilisatsiooni kokkuvarisemine. Globaalprobleemide käsitleja Kaupo Vipp annab kollapsi üleelamiseks rohkem lootust kogukondadele, kus säilib oskus loodusega arvestada ja tegutseda solidaarselt, traditsioonilisi väärtusi austades. Keelevahetus hävitaks needki solidaarsuse riismed, mis Eestis inimesi veel koostööle mõjutavad.