Lõuna-Korea mereväelased.

FOTO: Kim Hong-Ji / Reuters / Scanpix

Võidurelvastumine Ida-Aasias on tõsiasi, liitlassuhteid ei saa enam võtta enesestmõistetavana ning kaitsevaldkonna raskused kipuvad jääma üha enam osaliste endi õlule, kirjutab välispoliitika vaatleja Erki Loigom.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

31. detsembril sai ümber Ameerika Ühendriikide ja Korea Vabariigi (Lõuna-Korea) vahel regulaarselt viieks aastaks sõlmitud militaarkoostööd reguleeriv leping. Ametliku nimega Special Measures Agreement, mida tuntakse Koreas paremini selle sisulist poolt iseloomustava nimega – sõjaliste kulude jagamise kokkulepe. 1991. aastast konkretiseerunud lepe määrab Ameerika Ühendriikide toetuse ja baaside pidamise kulude jagamise 50:50 skeemi järgi. Sarnaselt Donald Trumpi (õigustatud ja NATO peasekretäri sõnade kohaselt juba tulemusi näitava) survega NATO liikmetele kahe protsendi kaitsekulutuste täitmises, on nüüd revideerimise alla sattunud ka seitsme dekaadi pikkuse ajalooga liitlassuhe Korea poolsaarel. Kuidas võiks olukord teistegi regionaalsete liitlassuhete murenemise vaates ning Hiina ja Ameerika kaubandussõja taustal mõjutada alanud Korea sula?

70 aastat koostööd saab ootamatu tagasilöögi

Lõuna-Koreale mõjus külma vett pritsiva äratuskellana Donald Trumpi 12. juunil 2018 Singapuris, vahetult Kim Jong-uniga peetud kohtumisele järgnenud pressikonverentsil kuuldu. Parimas Kuri-Korea murdes teatas Trump provokatiivsete ühisõppuste lõpetamisest demilitariseeritud tsooni lähistel. Detailitäpsuseks olgu siiski mainitud, et sellekohane info jõudis Souli paar tundi enne pressikonverentsi, mis sisulist vahet ei oma. 70-aastases koostöös oli tekkinud arvestatav mõra. Sageli unilateraalset suhtlusvormi eelistav Trump oli andnud Lõuna-Koreale selge sõnumi – teie turvalisus on aina enam teie endi kätes.