Päeva karikatuur 4. veebruar.

FOTO: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Kuula artiklit

Allakukkuvat lennukit pole võimalik õhus kinni pidada, et seda käigupealt remontida. Seda saab trajektoorilt kõrvale pöörata, võib ka otse maa poole pikeerida, aga on võimalik ka edasi planeerida. Just seda viimast on teinud Keskerakonna lennuk pärast seda, kui Jüri Ratas oma kaaslastega Edgar Savisaarelt tüüri käest rebis. Selle erakonna nigelatest rahaasjadest on pikalt räägitud ning omaette küsimus on, kuidas suudab seltskond, kes on võimetu majandama oma parteid, majandada riiki. Vastuse üks pool on, et ega olegi, ja teine pool, et samas pole neile ka alternatiivi.

Jüri Ratase puhul on pilatud tema ümmargust, «rattalikku» olemist ja nostradamuslikku juttu. Pole ju midagi segasemat kui Nostradamuse ettekuulutused, neid võib lugeda üht- ja teistpidi ning tõlgendada mitut moodi: kas nõnda, et Margaret Thatcher saab 1979. aastal peaministriks või et Eve Kivi mängib filmis nunna. Ka Ratase jutt on kohati äärmiselt segane. Samas peab talle komplimendi tegema ja tunnistama, et vähemalt erakonna juhina on ta näidanud end pädevana. Selle poolest vastandub ta Kaja Kallasele, keda loetakse märtsikuistel valimistel Ratase kõrval peamiseks pretendendiks peaministri kohale, ent kes on selle pisku jooksul, mis ta Reformierakonna eesotsas olnud, näidanud end ebapädeva juhina.

Kuidas aidata Eesti stagnatsioonist välja, peaks olema keskne küsimus, mitte see viletsavõitu vodevill, mida meile pakutakse.

Ratas on suutnud näidata ka, et peaministrina orienteerub ta poliitilistes küsimustes, ehkki näiteks majanduslikes küsimustes tal pädevust pole. Ka tavakodanikele näib Jüri Ratas olevat sümpaatne, muuhulgas sümpaatsem kui Keskerakond või teised valitsusliikmed.

Meile on räägitud, et märtsivalimistel põrkuvad kõva käe ihalejad valguse jõududega, mida kehastavat mõned Eesti parteid. Tegelikult ei pea see paika, vaid on üks manipuleerimisvõtteid, mida spetside keeles nimetatakse hirmuga kauplemiseks. See on umbes sama, kui teile räägitakse telereklaamis, et teil on probleem, näiteks kõõm. Aga meil on lahendus: imešampoon, mis ravib teie probleemi välja 24 tunniga. Hirmuga kauplemisel on sama: tuleb auditooriumile esitada probleem ja lahendus. Lahendus on enamasti kauplejad ise, kes seisavad valijate ees üleni valges, aga probleem... Kuidas kunagi. Küll sisserändajate hordid, kodukootud kaikamehed, vene keele staatus Eestis või mis tahes. Oleneb sellest, kes kauplevad.

Samas ei peaks olema Eesti poliitika keskne küsimus, kas parem või vasak, kas Kallas või Ratas, kas EKRE või sotsid. Kõik on palju lihtsam. Kui Tsahkna, Ossinovski ja Ratas käed lõid, siis esitleti ühiskonnale seda kui lahendust, mis Eesti kaheksa aastat väldanud stagnatsioonist välja aitab. Seda pole juhtunud ning probleem on jäänud. Kuidas aidata Eesti stagnatsioonist välja, peaks olema keskne küsimus, mitte see viletsavõitu vodevill, mida meile pakutakse.