Taavi Minnik: kas tahate nagu Pariisis?

Põlevad autod Pariisis. Foto on illustratiivne. Foto: Dsnews.ua

Eesti poliitikute reaktsioon Prantsusmaa kollaste vestide Žakeriile oli mõneti üllatav. Ühest küljest pomisesid ühed, nagu Putini Venemaal, et peaasi et meil midagi sellist ei juhtuks, ning teisalt elasid end parempoolseteks kuulutanud EKRE poliitikud hasartselt kaasa sellele, kuidas Pariisis pahempoolne lumpen ja migrantide lapsed pursuide autosid katuse peale keerasid ja pankade aknaid sisse loopisid.

Ma ei jaga isiklikult ei ühtede ega teiste seisukohta. Kuid protest on oluline instrument dialoogis võimuga ja selles ei ole midagi halba. Pole tähtis, kes meelt avaldavad. Kui te keelate täna homoseksuaalidel oma õiguste eest võidelda või EKRE meestel neid nende meeleavaldusele provotseerima tulnud Tarandile kohta kätte näidata (kusjuures tegelik agressor esitles end pärast ohvrina), siis väga võimalik, et homme keelatakse juba teil suud lahti teha. Ja mitte keegi teid ei aita.

Andke andeks, aga Euroopa on praegu eesotsas vasakpoolsetega minemas Vladimir Iljitši näidatud teed mööda. Sattusin lugema Greenpeace’i kodulehel suuremat programmilist kirjatööd kliima soojenemisest. Seal oli kirjas säärane särav mõttepärl, et neil, kes ei ole meie vaadetega päri, pole sõnaõigust.

Hirm on põhjus, miks meie inimesed kardavad poliitiliselt aktiivsed olla ning miks keskmine eestlane sedavõrd pelgab oma arvamust välja öelda.

Meil Eestis on kombeks mõelda, et poliitiline aktiivsus tähendab seda, kui istuda tundide viisi sotsiaalmeedias ning kommentaariumites ja teha seal mingeid tobedaid postitusi. Sinna on kontsentreerunud igasuguseid tüüpe, ning nagu nüüd teame, on näiteks EKRE-l olemas lausa omad diivaniväed, kes oma säravate operatsioonidega isegi Päevalehe arvamustoimetajat ninapidi vedanud. Tõeline Austerlitz, eh? Kuigi sotsiaalmeedial ja internetil on tänapäeval tõesti tähtis osa agitatsioonis, toimub põhiline võitlus poliitikas offline, mitte online. Selleks et võita valimised, tuleb esiteks minna valimisjaoskonda, täita sedel ja see kasti lasta. Ja kui see ei aita ning tunnete, et teid ikka petetakse, siis võtke plakat selga ja minge suuremale väljakule. Kui vaja, siis valmistuge seal päevade või nädalate pikkusteks aktsioonideks.

Hirm on põhjus, miks meie inimesed kardavad poliitiliselt aktiivsed olla ning miks keskmine eestlane sedavõrd pelgab oma arvamust välja öelda. See hirm on pärit meie minevikust. Millal ta kaob, me ei tea – kõik oleneb meist.

Tegelikult on viimased aastad näidanud eestlaste poliitilise aktiivsuse suurenemist. Pikem trend suhtuda kõigesse kas nõusoleku või apaatiaga on tasapisi murenema hakanud. Seda on näidanud võitlus tselluloositehase, Rail Balticu ja muu sellisega. Ka meil on potentsiaali, et kodanikuaktiivsus ning kommentaariumi- ja sotsiaalmeediapropaganda kasvavad lõpuks üle masse haaravaks poliitikaks. Näiteks nõukogude aja lõpus algas kõik ökoloogiliste nõudmistega, mis kasvasid üle poliitilisteks.