Mäger öises Londonis prügikastis askeldamas.

FOTO: SCANPIX

Kuula artiklit

Mõnede liikide öise eluviisi kasv võib evida ka kaugeleulatuvaid tagajärgi ökosüsteemidele, kujundades ümber liikide vastastoimet ja tulvates läbi toiduvõrkude, kirjutab keskkonnateaduse, -poliitika ja -halduse doktorikandidaat California Ülikoolis Berkeleys Kaitlyn Gaynor veebiväljaandes The Conversation.

Oma olemasolu esimese 100 miljoni aasta jooksul planeedil Maa varjusid meie imetajatest eellased pimeduse katte alla, et pääseda dinosaurustest kiskjate ja rivaalide eest. Alles pärast meteoriiditabamusejärgset dinosauruste massilist väljasuremist 66 miljonit aastat tagasi said need öise eluviisiga imetajad uurida kõiki päevavalguses leiduvaid imelisi võimalusi.

Hüppame kiirelt edasi tänapäeva... ja mesinädalad päikese käes võivad imetajate jaoks peagi lõppeda. Üha enam liiguvad nad tagasi öö kaitsevarju alla, et vältida Maa praegust hirmuäratavat superkiskjat liiginimega Homo sapiens.

Mina ja mu kolleegid oleme asunud mõõtma inimhäiringu üleilmset mõju loomastiku päevastele tegevusmustritele. Ajakirjas Science avaldatud uues uuringus kirjeldasime jõulist ja laiaulatuslikku arengut, mille tõttu muudavad imetajad inimeste läheduses oma käitumist. Inimhäiring on hakanud tekitama rohkem öisema eluviisiga loodust.

Paljud inimtegevuse katastroofilised tagajärjed loomastiku asurkondadele on põhjalikult dokumenteeritud. Meie ise kanname vastutust loomade elupaikade hävimise ja liigkasutamise eest, mis on ohtu seadnud loomapopulatsioone kõikjal üle maailma. Ent juba pelgalt meie kohalolu võib loomastiku käitumist oluliselt mõjutada, isegi kui selle toime pole koheselt nähtav või kergesti hinnatav. Paljud loomad kardavad inimesi – oleme ju suured, kärarikkad, senitundmatud ja ohtlikud. Sageli püüavad loomad meiega kohtumist kõigiti vältida. Kuid loomadel on järjest raskem leida inimvabu paiku, kuna meie elanikkond aina kasvab ja me jalajälg üha laieneb üle kogu planeedi.

Öise eluviisi üleilmne kasv

Minule ja mu kaastöötajatele torkas silma teatav muster meie uurimisandmetes Tansaaniast, Nepaalist ja Kanadast: inimeste läheduses viibides näisid kõik loomad olevat aktiivsemad just öösiti, seda alates impaladest (antiloopidest) kuni tiigrite ja grislikarudeni välja. Pärast tärganud idee teadvustamist hakkasime sellele kinnitusi leidma ka juba avaldatud teaduskirjanduses.

See paistis olevat laialt levinud üleilmne nähtus ja sestap asusime uurima, kui ulatuslik selle mõju siis õieti on. Kas tõesti kohandavad loomad kõikjal maailmas oma igapäevaelu mustreid selleks, et vältida inimesi ajaliselt, kuna aina raskem on vältida meiega kokku juhtumist?

Kõnealuse küsimuse uurimiseks tegime metaanalüüsi ehk uuringute uuringu. Kammisime süstemaatiliselt läbi avaldatud kirjanduses eksperdihinnangu saanud ajakirjaartikleid ja raporteid ning väitekirju, mis kirjeldasid suurte imetajate 24-tunniseid aktiivsusmustreid. Keskendusime imetajatele, kuna nende vajadus avara liikumisruumi järele viib neid sageli kokku inimestega, ning nende eriomadused võimaldavad mõningast nõtkust nende toimetamistes.

Pidime leidma näiteid, mis sisaldaksid andmeid madala inimhäiringuga – ehk siis looduslikemate tingimustega – ja kõrge inimhäiringuga alade või hooaegade kohta. Uuringud võrdlesid näiteks hirvede aktiivsust keset ja pärast jahihooaega, grislikarude aktiivsust metsikus looduses ja matkapiirkondades, ning elevantide aktiivust kaitsealadel ja neist väljaspool paiknevate asulate läheduses.

Kaugjälgimiskaamerate, raadiosaatjaga kaelarihmade või vaatluste kaudu saadud ja raportites avaldatud andmete põhjal tegime selgeks iga loomaliigi öise tegevuse määra, mille arvutasime välja protsendina looma koguaktiivsusest päikeseloojangu ja -tõusu vahel. Seejärel määrasime kindlaks loomade öise tegevuse määra erinevuse madala ja kõrge inimhäiringu puhul, et mõista inimestest johtuvat tegevusmustri muutust.

Meie uuringusse kaasatud ühtekokku 62 loomaliigist olid imetajad inimhäiringu ajal 1,36 korda rohkem öise eluviisiga. Näiteks loom, kes tavaliselt jaotas oma tegevuse öö ja päeva vahel pooleks, suurendas inimese juuresolekul enda öist tegevust 68 protsendini.

Kuigi eeldasimegi, et inimeste ligidus võiks tõsta loomastiku öise tegevuse määra, üllatas meid taolise seose järjekindel üleilmsus. Häiritusest tulenev loomade mõningane öise tegevuse kasv ilmnes 83 protsenti meie poolt läbitöötatud uuringutes. Meie uurimistöö järeldus kehtis nii eri loomaliikide, maailmajagude kui elupaigatüüpide kohta. Zimbabwe savannide antiloobid, Ecuadori vihmametsade tapiirid, Ameerika edelaosa kõrbete punailvesed – kõik nad paistsid iga hinna eest püüdvat oma tegemisi pimeduse kattevarju alla viia.

Kõige üllatavam oli vahest see, et see muster pidas paika ka eri tüüpi inimhäiringute puhul – loomi häirisid näiteks jahipidamine, matkamine ja mägirattasõit ning taristud nagu teed, asulad ja põllumajandus. Loomad reageerisid jõuliselt kõigile tegevustele hoolimata sellest, kas inimesed neile ka tegelikult otsest ohtu kujutasid. Tundub, et loomade loomulike käitumismustrite lõhkumiseks piisab üksnes inimese kohalolekust. Võime küll mõelda, et me vabaõhu-lustimised mingeid jälgi ei jäta, ent pelgalt meie tulekulgi võivad olla püsivad tagajärjed.

Inimese ja loomastiku kooseksisteerimise tulevik

Me ei oska veel hoomata selle dramaatilise käitumisnihke tagajärgi üksikloomadele või tervetele populatsioonidele. Paljud meie uuringusse kaasatud loomad on miljonite aastate vältel kohandunud just päevavalguses elamiseks.

Näiteks päikesekarud on loomult päevaloomad ja armastavad päikesevalgust, inimtegevusest puutumata aladel leidis vähem kui 20 protsenti nende tegevusest aset öösel. Kuid nad nihutasid oma toimetamised 90 protsendi võrra öiseks neis Sumatra metsades, kus ulatuslikud metsauuringud muutusid häirivaks.

Taolised päevaeluks kohanenud loomad ei pruugi olla pimeduses sama edukad toidu leidmises, kiskjate vältimises või omavahelises suhtluses, mis võib koguni vähendada nende ellujäämise suutlikkust või sigivust.

Kuid kuna me imetajatest eellased arenesid välja pimeduse katte all dinosauruste ajastul, siis on enamikul imetajaliikidest eriomadused, mis võimaldavad mõningast nõtkust nende toimetamistes. Kuni loomad suudavad öisel ajal oma elulisi vajadusi rahuldada, võivad nad tegelikult edukalt hakkama saada ka tiheda inimasustusega paikades – kui vaid väldivad päevavalguses otseseid kohtumisi inimestega, sest need võivad mõlemale poolele ohtlikud olla. Näiteks Nepaalis liiguvad tiigrid ja inimesed päeval täpselt samadel metsaradadel, aga eri aegadel, mis vähendab otsese vastasseisu ohtu inimeste ja nende suurkiskjate vahel. Selline päeva omavahel jagamine, mida teadlased nimetavad ajaliseks eraldamiseks (inglise keeles temporal partitioning) võibki ehk olla mehhanism, mis võimaldab inimestel ja loomastikul kooseksisteerida veelgi rohkem pungil täis planeedil.

Mõnede liikide öise eluviisi kasv võib evida ka kaugeleulatuvaid tagajärgi ökosüsteemidele, kujundades ümber liikide vastastoimet ja tulvates läbi toiduvõrkude. Inimeste puhkealadel Santa Cruzi mägedes Californias lähevad koiotid üha enam üle öisele eluviisile. Koiottide väljaheiteid uurides on teadlased selle käitumismuutuse seostanud toiduvaliku nihkega päevase eluviisiga saakloomadelt ööloomadele, millel on omakorda mõju väikeimetajate rühmadele ja ka konkurentsile teiste kiskjatega.

Selle uurimistöö tegemine tuletas mulle meelde, et inimesed pole siin planeedil üksi. Isegi kui me suurimetajaid päeval ei näe, võivad nad ikkagi elada otse meie kõrval, magades meie ärkveloleku ajal – ja vastupidi. Ohustatud liikide asualade haldajad võiks mõelda inimtegevuse piiramisele mingil päevasel ajal, et jätta pisut päikesevalgust ka üksnes loomastiku päralt.

Ning ilmselt peame me põlisloodusalasid täiesti inimhäiringust vabana hoidma, et säilitada kõige kaitsetumaid ja tundlikumaid imetajaliike. Sugugi mitte kõik loomad ei tahaks või üldse suudakski inimeste kõrval elades lihtsalt öisele eluviisile üle minna. Need loomad, kes püüavad inimhäiringuid täielikult vältida, võivad olla kõige kaitsetumad inimese laienevast jalajäljest tulenevate tagajärgede ees.

Inglise keelest tõlkinud Endel Valdas