Postimehe kultuuritoimetus andis eile üle traditsioonilise aastaauhinna Kultuurivedur. Kultuurivedur 2018 laureaat on Augustibluus. Fotol: (vasakult paremale) Martti Mutli, Indrek Ditmann, Raul Ukareda.

FOTO: Remo Tõnismäe/Postimees

Kuula artiklit

Bluusi isaks kutsutud, juba aastakümneid tagasi manala teele läinud ameeriklane William Christopher Handy on öelnud umbes nii: kunagi ammu lõunas (see tähendab lõunaosariikides – toim), millal tahes ilmus uus mees tööle ükskõik millisesse tööseltskonda, küsiti talt kohe, kas ta laulda oskab. Kui oskas, sobis ta kohe tööle. Tööd rabavate meeste ühislaulmine panigi paika töötegemise rütmi.

1994. aastast igal suvel Haapsalus aset leidev Augustibluus ja selle korraldusmeeskond on nähtavasti leidnud enda jaoks mõnusa rütmi. Kas just 4/4 taktimõõdus nagu igale bluusiloole omane, aga igal juhul on bluusimaailma tutvustavast festivalist saanud väärt üritus, mida tuntakse ja hinnatakse ka väljaspool Eestit. See on ka põhjus, miks otsustas Postimehe kultuuritoimetus anda 2018. aasta Kultuuriveduri auhinna just Augustibluusi korraldajatele.

Bluusis on iseloomu. Kuigi pole võimalik alahinnata bluusi rolli 20. sajandi algul Ameerikas, siis järk-järgult kogu maailmas valitsevaks muutunud rokk- ja popmuusika arengus ei pruugi see žanr oma puhtal kujul kõnetada iga inimest. Seda eriti meil Eestis, kust vaadatuna tundub Ameerika Ühendriikide lõunaosariikide elu- ja muusikarütm kauge, võõra ja ehk isegi arusaamatuna. Samas ei maksa alahinnata ei eksootika võlu ega muusikalise maagia piireületavat jõudu. Nõnda tuleb Augustibluus toime kunstilise tipptaseme hoidmisega, meelitades Haapsallu nii oma ala absoluutseid tippe kui ka andes võimaluse Eesti kohalikele bluusiartistidele.

Bluusipäevad polegi mõeldud igaühele. See on teadlikule publikule. Mis omakorda tähendab, et Augustibluusi taga on teadlik korraldustiim.

Ometi võiks küsida: miks just Augustibluus? Miks on just see festival väärt Kultuuriveduri tiitlit ja mitte mõni teine? Eks just sellepärast, et bluusipäevad polegi mõeldud igaühele. See on teadlikule publikule. Mis omakorda tähendab, et Augustibluusi taga on teadlik korraldustiim – inimesed, kes ei tee festivali mitte rahalise kasumi nimel, vaid selleks, et hoida kindlat joont, teha oma asja, andmata järele oludele või moele.

Tänapäeva meediast küllastunud ja uudistejanuses maailmas on säärane käitumine julge vastuvoolu ujumine. Kuid kummaline küll – seda märgatakse. Nii meil kui ka mujal. Augustibluusi kompromissitu hoiak, teadlik peavoolu vältimine tõmbab ligi häid esinejaid, kes samuti kardavad lahustumist suurte festivalide möllus. Ja see tõmbab ligi samaväärset publikut, kes otsibki seda, mida Haapsalus osatakse pakkuda: ainulaadsust, žanripuhtust, teinekord ehk ka ootamatust.

Augustibluusi ettevõtlikule meeskonnale saab vaid jõudu soovida. Peaasi, et bluusirong jätkaks samas rütmis sõitu, ei jätaks ükskuid huvilisi maha, aga ei muutuks ülerahvastatuks. Niimoodi jätkates hoitaks kindlasti joont, mis on seni toonud edu, aga aitab veel rohkem laiendada haaret.