Mees Katari lipuga. Foto on illustratiivne.

FOTO: Fact-magazine.com

Pärsia lahe äärse islamidiktatuuririigi suurte ambitsioonidega oleks aeg tegelema hakata, leiab Lähis-Ida asjatundja Daniel Pipes.

1990. aastate keskel ringles välispoliitikahuviliste seas lõbus mõistatus: millised on pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist maailma kaks kõige võimsamat riiki? Vastus: Ühendriigid ja Katar.

Teisisõnu on riigi, mille põliselanikkond ulatus toona umbes 150 000 inimeseni, ülisuured ambitsioonid juba ammu teada olnud.

Tänapäeval ei ole Katari mõju enam mõistatus. Seda on tunda kõikjal Claridge’i hotellist Paul Gauguini maalini «Quand te maries-tu?», al-Jazeerast 2022. aasta jalgpalli MMini, häkkimiskatsetest pistiseskandaalideni.

Katari jalgpallifännid.

FOTO: Esportes.r7.com

Valitsus on värve tagasi hoidmata hoidnud välissuhteid tasakaalus, mida sümboliseerivad ühelt poolt hiiglaslik al-Udeidi õhuväebaas, mida pruugivad peamiselt Ameerika väed, ja teiselt poolt Katari-Türgi ühendatud väejuhatus.

Osaliselt on nii silmapaistev saavutus võimalikuks saanud ainulaadse rikkuse tõttu, mis otse valgub maa tillukese elanikkonna kätte (nüüd on põliselanikke pisut üle 300 000 ehk umbes üks protsent Šanghai elanikest). Hiiglaslik Põhja maagaasimaardla tagab riigi kodanikele (erinevalt palju arvukamast välismaalaskonnast) sissetuleku umbes 500 000 USA dollarit inimese kohta, mida on ligikaudu viis korda enam kui rikkuse poolest teises riigis Luksemburgis.

Osaliselt peegeldab Katari üleelusuurune roll ka riigi ja selle juhtkonna loomust. Nagu Saudi Araabias, nii annab ka Kataris tooni vahhabismi äärmuslik ideoloogia, mis sisendab elanikele kindla eesmärgi tunde ja taotlusi, mis ei ole kuidagi proportsioonis riigi suurusega. Praegune juhtkond algul emiir Hamadi (võimul 1995-2013) ja siis tema poja Tamimi (võimul alates 2013) ning nende sugulaste ja nõunike eestvedamisel on omaks võtnud haihtuva suurejoonelisuse, mida väga ilmekalt sümboliseeris ladina tähtedega kirja pandud kilomeetri kõrgune ja kolme kilomeetri laiune nimi HAMAD, mille emiir Hamad laskis kiiresti ja salapäraselt süvistada 2010. aastal ühe saare liiva, kust see kaks aastat hiljem sama salapäraselt kadus.

Islamistid.

FOTO: Politeka.net

Katari haaret tunnistab vahest kõige paremini väidetav toetus džihaadirühmitustele nii erinevates kohtades nagu Iraak (al-Qaida), Süüria (Ahrar al-Sham, Jabbat al-Nusra), Gaza (Hamas) ja Liibüa (Benghazi kaitsebrigaadid). Lisaks toetab Katar nimekaid islamistlikke võrgustikke kogu maailmas - olgu mainitud Muslimi Vennaskond Egiptuses, AKP Türgis ja Jamaat-e-Islami Bangladeshis.

Dohas on valitsus andnud Talibani käsutusse bürooruumid. Mitmed islamistlikud suurkujud, näiteks Muslimi Vennaskonna vaimne juht Yusuf al-Qaradawi ja Hamasi liider Khaled Mashal, tunnevad ennast juba aastakümneid Dohas nagu kodus.

Läänes on Katar mõjuvõimu laiendamisel ettevaatlikum, kuid liigub peatumatult edasi. Esiteks finantseerib Katar mošeesid ja teisi islami institutsioone, mis siis väljendavad tänu inimesi Londonis ja Washingtonis Saudi Araabia saatkonna ette protestima saates.

Kuid Doha ei piirdu läänes oma sihtide edendamisel ainuüksi toetumisega islamistlikule hajalale, vaid üritab mõjutada lääneriikide poliitikuid ja avalikkust ka otse.

Doha.

FOTO: Asergeev.com

Al-Jazeera tohutu televõrk on kujunenud üheks maailma suuremaks ja tuntumaks. Selle ingliskeelsed jaamad edastavad peent propagandat Katari vaenlaste pihta, mis on rüütatud lääne liberaalse retoorikaga. Al-Jazeera uusim ettevõtmine, ühismeediakanal AJ+, on mõeldud noortele progressiivsetele ameeriklastele. Seal kajastatakse Iisraeli ja Saudi Araabia pahategusid ning Trumpi administratsiooni käsitletakse ühelt poolt juubeldavate ülevaadetega transsooliste õiguste kampaaniast ja teiselt poolt tundeküllaste üleskutsetega leevendada Ameerika lõunapiiril toppama jäänud asüülitaotlejate vaevusi - näiliselt kokkusobimatud teemad, aga mitte vahhabistliku režiimi kontrollitavale kanalile.

Doha püüab samuti avaldada mõju lääne haridusasutustele. Režiimi kontrollitav Katari Fond jagab kümneid miljoneid dollareid Euroopa ja Põhja-Ameerika koolidele, ülikoolidele ja muudele haridusasutustele. Õieti ongi Katar kerkinud Ameerika ülikoolide suurimaks välistoetajaks. Selle raha eest makstakse kinni araabia keele õpetamine ja Lähis-Ida kultuuri tutvustavad loengud ning õpetuse ideoloogiline kallutatus on mõnigi kord varjamatult otsene: näiteks on ühe Ameerika koolide tunniplaani pealkiri «Väljenda truudust Katarile».

Kas poleks nüüd, mil Saudi Araabia, AÜE, Egiptuse ja teiste araabia riikide valitsused on selgelt mõistnud Katari ohtu, aeg ärgata viimaks ka lääneriikide inimestel? 6. veebruaril ees seisev Lähis-Ida Foorumi konverents üritabki heita valgust ühele maailma väiksemale, rikkamale, mõjuvõimsamale ja pahaendelisemale riigile, keskendudes eelkõige kahele küsimusele: mida Katari valitsus õieti teeb ja mis on nende eesmärk?

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane