Inimõigused Balti riikides

FOTO: Pm

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Kui inimesed on inimõiguste olukorraga suhteliselt rahul, ei tähenda see tingimata, et inimõigustega oleks kõik korras. Kui sa millestki eriti palju ei tea, ei pruugi see miski sulle ka probleemina tunduda, kirjutab Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo ja soovitab Balti riikide elanike üllatavalt lahknevat inimõiguste taju ja tõlgendamist põhjalikumalt uurida.

Küsida Balti riikide inimestelt inimõiguste kohta on päris hea mõte, sest see annab meile infot inimeste õigusteadvusest. Tavaliselt uuritakse inimõiguste kohta eelkõige ekspertidelt: kohtutelt, õigusteadlastelt, rahvusvahelistelt seireorganitelt jt. Eksperdid võivad oma arvamust paremini põhjendada ja olla erudeeritumad kui hääl rahva seast, ent teistpidi: vox populi, vox Dei. Vähemalt saame niiviisi teada, mismoodi tajub ja kogeb inimõigusi rahvas.

Esimese ja võib-olla kõige olulisema küsimusena küsiti inimestelt vabas vormis, mida nad mõistavad inimõiguste all. Siin on kõige märkimisväärsem tulemus nende inimeste suur hulk Eestis ja Leedus, kes on jätnud vastamata.

Eestis on vastamata jätnud tervelt 42 protsenti inimesi, mis paneb mõtlema. Ülikoolide õppejõud on mõnikord täheldanud, et Eestis on tudengeid raskem rääkima saada kui näiteks USAs. Niisama suud pruukida ei taheta ja kardetakse eksida.

Samas võib selline tulemus näidata, et paljudele inimestele pole inimõigused saanud mõisteks, mille abil nad maailma ja oma elus toimuvat iga päev teadlikult mõtestaksid. Enamik üle 40-aastaseid inimesi polegi koolis või kõrgkoolis inimõigusi formaalse hariduse raames õppima pidanud. Ent ka nooremate vastuste põhjal tekib küsimus, kas inimõigusharidus põhikoolis ja gümnaasiumis, aga ka ülikoolis on ikka olnud piisav.