Marti Aavik

FOTO: Postimees

Valimiste-eelne aeg on paranoiline. Kõrvaltvaatajal ei ole sugugi lihtne aru saada, kas see, kes räägib, et mingid kurjad jõud just teda sihipäraselt ja ebaõiglaselt kohtlevad, seda ise ka usub. Või on tegemist teadliku ohvrirolliga, mille poliitik võtab selleks, et tähelepanu saada.

Muidugi, see, et inimesel, olgu ta või riigikogu kandidaat, on diagnoositud paranoia, ei välista veel, et keegi tõepoolest tahabki teda mürgitada – ses vanas naljas on oluline õpetusiva.Tihtipeale saad aga süüdistamistest, ohvripoosidest ja tõenduseta etteheidetest aru alles siis, kui kuuled, millised on osaliste isiklikud suhted: keegi on lootnud kelleltki raha või muud tuge saada, aga pole saanud ja on nüüd vahkvihas äsjase kamraadi vastu; keegi on ammu-ammu kellegi kusagilt lahti lasknud, olnud teadusgrandi taotlemisel edukam, löönud üle naise või mehe, jõudnud Rönne krunti ostma enne konkurenti jne.

Praegu jääb nii mõnestki (eri erakondades) küll mulje, et nad üldse ei mõtlegi sellele, et neil tuleb ka pärast märtsi alguse valimisi Eestis edasi elada ja siin paesel pinnal kuidagimoodi teistele inimestele otsa vaadata.

Loomulikult hakkavad nii meie igapäevaelu kui ka Eesti tulevikku mõjutama need otsused, mida järgmine riigikogu ja valitsus teevad. Kas suudetakse mõista õigesti praegust olukorda ning panna juurde raha nii diplomaatiasse kui kaitseväkke? Kas mõistetakse, et teaduse ja kõrghariduse rahastamine ning peenemad otsused selle sees on Eesti kestmise küsimus? Kas saadakse aru, et keskerakondlaste mängud Venemaa kanalitega ja ka sihipärane eestlaste omal maal mingiks kogukonnaks ja pasteldega kandletinistajateks taandamine ei ole üldse naljaasi?

Kas mõistetakse, et kohtuvõimu sõltumatus on üks demokraatia ja vabaduse eeldus (isegi kui iga otsus ei meeldi ja mõni kohtunik mõnes maakonnas võib tõepoolest olla tuhmivõitu)? Kas saadakse näiteks aru, et ajakirjandusvabadus on väärtus vaatamata sellele, et mõni uudistetreial ei oska oma tööd, on vähe lugenud, elukogemust napib ja/või pole vanematel olnud talle edasi anda nutikusegeene?

Ometi on poliitikasse tahtjate isiklikud suhted, sh vanad või uuemad jumal teab millest tekkinud vimmad ja vihameel, samuti valimiseelsete mängude taustal olemas. Ja eriti kurb on, kui inimesed, kes veel pole päriselt jõudnudki poliitikasse – st olulisi otsuseid tegema – on valmis hirmust, et äkki nad ei pääse marjamaale, tulistama ebaõiglaste süüdistustega mitte ainult oma konkurente, vaid kõrvalseisjaid.

Mõni näide? Kui mina oleks Eesti 200, siis hoiaksin igasugu kompasside asjus hästi madalat profiili. Asjatundlik kriitika on alati teretulnud ning sellest võetakse õppust, ent absurdsed vandenõuteooriad kõlavad eriti veidralt just nende suust, kes kõiki asjaolusid suurepäraselt teavad. Kui mina kandideeriksin, siis ma ei tooks (ilma väga tungiva ja avalikkusele olulise põhjuseta) mängu konkurentide pereliikmeid jne.

Praegu jääb nii mõnestki (eri erakondades) küll mulje, et nad üldse ei mõtlegi sellele, et neil tuleb ka pärast märtsi alguse valimisi Eestis edasi elada ja siin paesel pinnal kuidagimoodi teistele inimestele otsa vaadata.