Sirbis sel reedel: kui palju peab Eesti olema maailmaga seotud?

Sirbis 1. veebruaril: 

Sirp 1.02 Foto: Sirp

KAAREL TARAND: Talved on Eestis auhinnasajused

Ühiskond on loonud tunnustamise suure ja liigirikka ökosüsteemi, mille edasiarendamiseks on veel rohkelt võimalusi.

Põhjamaise talvepakase kuudel ei saa ka kõige pahatahtlikum ütelda, et Eesti kodanikud üksteise tunnustamise, kiitmise ja pärgamisega kitsid oleksid. Nädala eest neljapäeval jaotati Eesti muusikaauhindu, reedel muuseumiauhindu, laupäeval tunnustas oma parimaid kooriühing. Teisipäeval jõudis avalikkuse ette nimekiri neist, kes saavad presidendi tahtel riigi sünnipäeval teenetemärgi osaliseks. Täna õhtul saab rahvas teada Eesti kultuurkapitali aasta- ja elutööpreemiate laureaadid. Millalgi veebruari keskel kinnitab valitsus riigi kultuuri- ja teaduspreemiate saajate nimekirja. Auhinnapidusid jagub märtsis emakeelepäevaks ja teatripäevaks.

RAILI MARLING, MARI-LIIS SEPPER: Ellujäämisstrateegiad autoritaarsuse kursil Euroopas

Suheldes hirmunud ühiskonnaga tuleb säilitada austus ja empaatia oma poliitiliste vastaste suhtes.

Ühel tuntumal tänapäeva filosoofil Martha C. Nussbaumil tuli möödunud aastal välja raamat «The Monarchy of Fear» («Hirmu monarhia»), milles ta analüüsib Donald Trumpi võidu emotsionaalseid tagamaid. Täpsemalt seda, kuidas hirm aitab rohkem kui ükski muu emotsioon kaasa ühiskonna polariseerimisele ja autoritaarsete poliitikute esiletõusule. Sellesarnaseid analüüse, mis toovad esile, kuidas populistlikud poliitikud kiirete muutuste ajal ebakindlust tajuvaid inimesi peibutades vihaga manipuleerivad, on viimasel kümmekonnal aastal eri teadusvaldkondades ilmunud ridamisi. Hirmukultuur, nagu seda oma samanimelises raamatus («The Culture of Fear», 1999) nimetas sotsioloog Barry Glassner, vähendab meie suutlikkust realistlikult fakte vaagida, eriti nüüd, mil faktide ja valede eristamine ületab paljude (ühis)meedia tarbijate pädevuslävendi. Suur osa hirmukultuuri analüüsidest jääb selle fakti tõdemise juurde ega paku lahendusi.

TAUNO VAHTER: Äärmuspopulismi mitu nägu

3. märtsi riigikogu valimistest märkab maailm üksnes EKRE tõusu. Milline on selle sündmuse koht Euroopa ulatuses?

Neid nimetatakse populistideks, äärmus­lasteks, neonatsideks, radi­kaalideks, rahvusäärmuslasteks, fašis­tideks, parempopulistideks ja vasak­populistideks, huntideks lamba­nahas ja kümne muu nimega. Kuigi riigiti on selliste parteide erinevused küllaltki suured, on vaieldamatult tegu viimase paarikümne aasta suurima tõusva poliitilise jõuga kogu Euroopas. Sama kindlalt kui 3. märtsi õhtul kuuleme valimis­stuudios parooli «laekumata on veel vaid Lasnamäe jaoskondade hääled», võib ennustada maailma ajakirjanduse huvi keskpunkti nende valimiste puhul. Sama peaministri tõenäolist jätkamist mainitakse vaid möödaminnes, tegelik uudis on EKRE tõus omalaadsete erakondade parlamendis esindatuse võrdluses Euroopa suurimate hulka.

MART MERISTE: Lihasöömise ökoloogika

Rahvastiku kasvuga samaaegselt toimunud heaolu kasv on omamoodi ökoloogiline ime. See on sündinud aga suuresti keskkonna arvelt, ega ole seetõttu pikaajaliselt jätkusuutlik.

Ehkki ennustuste järgi kasvab maailma rahvaarv veel mitme aastakümne jooksul ja mitme miljardi inimese võrra, viitab aina halvenev keskkonnaseisund, et maailm on juba praegu ülerahvastatud. Rahvastiku seni kestev kasv on seletatav mitme teguri abil ja siin põimuvad evolutsioon, sajandeid kestnud traditsioonid ning aina areneva teaduse ja tehnoloogia saavutused. Oma osa selles on ka poliitikal ja ühiskonnakorraldusel, mis eeldavad oma toimimiseks sageli pidevalt kasvavat rahvastikku (nt riiklik pensionisüsteem).

Kogu aeg peab keelt kuulama! Pille-Riin Larmi intervjuu olukorrast tõlkija Piret Saluriga. PIRET SALURI: «Paekivi on soome keeles liuskekivi, kuid ajalooliselt ja rahvakeeles ka Viron kivi. Ateneumi kunstimuuseumi trepid on tehtud Viru kivist.»

Kui vahepeal tundus, et soome-eesti kultuurisild kipub rohtuma, siis nüüd on tulnud järjest rõõmustavaid teateid, mis kinnitavad vastupidist. Tallinna Ülikool võtab taas vastu huvilisi soome keele ja kultuuri erialale, mõne päeva eest esitleti Juhani Salokandle raamatu «Noore Eesti südametunnistus» eestindust. Eesti oli hiljuti Turu raamatumessi peakülaline ja Lydia Koidula 175. sünniaastapäeva eel valmis soome keeles tema luulekogu «Sillalla soi satakieli». Need on vaid mõned näited. Mida arvab eesti-soome kultuurisilla olukorrast tõlkija Piret Saluri?

Tants läbi elu ja surma. Tristan Priimägi intervjuu Gaspar Noéga. GASPAR NOÉ: «Tegelased „Ekstaasis“ ei ole nii suure paine all kui mu eelmistes filmides ja annavad parema võimaluse samastumiseks.»

Päev on õhtusse jõudmas ja minu inter­vjuu tänapäeva prantsuse filmi ehk kõige skandaalsema filmitegija Gaspar Noéga lootusetult graafikust välja veninud. «Tal pikk päev seljataga. On tal ikka energiat, et veel minuga rääkida?» teen ukse taga juttu intervjuu organiseerijaga. «Gasparil on alati energiat!» tuleb kindel vastus.

RAUL VEEDE: Poliitilise pessimismi põhjendus kolmel näitel

Vaata kuhu tahad, igal pool on küsimused, millele pole ilusaid, lihtsaid, mugavaid, valimisloosungile ja koalitsioonilepingusse sobilikke vastuseid.

Praeguse poliitikahooaja põhiteemasid ühendab üks joon: need on lahendamatud probleemid. Kohati isegi saadakse aru, et tegu on probleemidega, kuid kuristiku põhjast paistva lootusetusega tõtt vaatama ei kibele siiski keegi.

ERKKI BAHOVSKI: Kui palju peab Eesti olema maailmaga seotud?

Nagu mitmes programmis ka mainitakse, on vaja säilitada inimeste turvatunne, s.t tuleb leida tasakaal hirmutamise ja tegelikkuse vahel.

Mida arvata erakondade välispoliitilistest programmidest? Esmapilgul polegi see teab mis keeruline ülesanne, kuid edasi tekib küsimusi. Näiteks: mis on põhiline kriteerium, mille järgi välispoliitilisi programme hinnata? Eesti huvide kaitsmine? Või programmide kokkulangevus tegelikkusega? Programmide sobivus võimalikeks koalitsioonikõnelusteks (s.t mingi osa programmist, nt välispoliitika, väljaviskamine või redutseerimine, et saada kokku koalitsioonileping? Või hoopis see, kuidas programm toob hääli juurde? (Mööngem, et välispoliitiline osa pole tavaliselt see magnet, mis pakuks kõneainet, kuid ränne ja suhted Venemaaga mängivad valimiskampaanias olulist rolli.)

Millest räägivad inimsäilmed muuseumide kogudes? Airi Triisberg vestleb Vestleme soome kunstniku Minna Henrikssoniga. MINNA HENRIKSSON: «Rootsi mäluasutused on oma ebamugavast pärandist üha teadlikumad. Kas nad käivad selle pärandiga aga ka piisavalt kriitiliselt ümber?»

Loodetavasti on Sihtasutus Konrad Mägi esimene pääsuke. Intervjuu kunstiajaloolase Eero Epneriga. EERO EPNER: «Meie eesmärk ei ole Konrad Mäge kuidagi monopoliseerida, vaid vastupidi, kutsuda juurde uurijaid ja toetada nende tegevust.»

TARMO RICHARD KLAMP: Mustamäe garaažiühistud ühisvara tragöödia keskmes

Tallinna Mustamäe linnaosa on Eestis kõige tihedamalt asustatud, kuid kummalisel kombel leiab sealt ülekasutuses parkimisalade kõrval alakasutuses garaažlad.

MARGUS MAIDLA: Eesti mereteaduse hoidjad

Olukorras, kus maailmameres toimuvad kiired traagiliselt lõppeda võivad muutused, tuleks võimalikult suur osa rahast ja ajupotentsiaalist panna pakilisi probleeme lahendama.

2018. aastal vahetus Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi direktor, kui ligi 20 aastat instituuti juhtinud prof Toomas Saat andis võrgud üle kalanduse ja ihtüoloogia vanemteadurile dr Markus Vetemaale.

SZILÁRD TIBOR TÓTH: Soomeugrilaste globaliseerumine makro- ja mikrotasandil

Globaliseerumise mõiste keskmes on teadagi Marshall McLuhani globaalküla kontseptsioon. Tegelikult ei saa rääkida ühest globaliseerumisest, vaid pigem selle mitmest tasandist nii ajas kui ka ruumis. Venemaa soome-ugri keelte olukorda kirjeldades olen kirjutanud globaliseerumise mikro- ja makro­tasandist: esimene tähendab keele aspektist venestumist, teine aga angloamerikaniseerumist. Globaliseerivaid jõude ja keskusi võib olla ehk rohkemgi, kuid binaarne mudel tundub sobivat – kipume ju kõike binaarselt nägema ja tõlgendama. Olengi oma teadustöös paigutanud keeled (põhja- ja lõunaeesti keel, saksa, vene, ladina ja inglise keel) globaliseerumise kahele tasandile Venemaal ja Baltikumis läbi aegade.

Arvustamisel

ooper «Tsaari mõrsja», muusikali «Once» («Ükskord») esietendus, ansambli Etnosfäär kontsert

Vene teatri «Omon Ra», Tartu Uue teatri ja Labürintteatriühenduse G9 «Hingede öö», Stella Kruusamäe soololavastus «Holy Rage» («Püha viha»)

mängufilm «Soosik»

näitused «LeeduMaal» ja «Põhjamaiselt karge. Arhitekt Erik Bryggman»

Olavi Paavolaise «Külalisena Kolmandas Reich’is», «Minek ja loits» ning «Volga voolab nüüd Moskvasse»

Enn Kasaku «Paradoksid. Must auk mõtlemises»