Lugeja kirjutab: Eestile on vaja uut Jaan Tõnissoni! (2)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tõnisson (1868-1941)
Jaan Tõnisson (1868-1941) Foto: Internet

Kandidaatide hulgas on tublisid spordimehi ja tuttavaid telenägusid, ent mitte kedagi, kel ka tummisemat sisu oleks, kurdab lugeja Ülo Kalm.

Mina olen valija. Kivirähki määratluse järgi «normaalne valija». Mind üritatakse kõikjal veenda ja kallutada ühe või teise kandidaadi poolt hääletama. Mulle see ei mõju. Mul on riigikogust oma ettekujutus. Mina tahan seal näha riigimehi. Niisuguseid riigimehi, nagu oli Jaan Tõnisson. Mina sündisin selles Eestis, kui Tõnisson oli riigikogus.

Sain esimeste riigimeeste eludest teada alles vanas eas. Minu noorusajal ei tohtinud nende nimegi suhu võtta. Taasiseseisvumisele järgnenud ajal olen valinud juba omajagu riigikogusid. Aga uut Tõnissoni ei ole ma veel näinud. Riigikogu valimistest on saanud omaette rahvamäng (poisid, paneme viissada nime kirja, teeme erakonna, läheme Toompeale uut riiki tegema!). Kel vähegi oidu, astub sisse nagu turuväravast. Loomulik, et sellise mängu ilu on tabanud ära ka kuritegelik maailm. Saadikupuutumatus on väärt asi. Kui tublid ajakirjanikud tegid natuke kaevamistööd, avastasid peaaegu igast parteist trobikonna vargaid, narkomaane, pettureid ja muid sulisid.

Riigikogus on põhiline töö seadused läbi sõeluda ja vastu võtta. Seadusi koostavad juristid ja riigikogus istujad peavad oskama seadusi lugeda. Lugeda oskavad samuti kõige paremini juristid, aga kui palju neid riigikogus istub? Kui prokuröriametist lahkunud Evestus kandideeriks riigikokku, hääletaksin poolt.

Parteid püüavad asjatundjate asemel peibutusparte. Tuntud nimi, tuntud nägu. Maire Aunaste oli populaarne saatejuht. Sai riigikokku. Ei ole olnud aktiivne kõnemees. Teeb uuesti telesaateid. Nüüd on jälle üks partei värvanud Jaapanist naasnud sumomaadleja Baruto, teine medaleid toonud suusataja Kristina. Lisaks mõned näitlejad. Mina arvan, et teie, oma ala meistrid, võiksite jääda oma liistude juurde. Baruto tooks Eestile rohkem kasu, kui õpetaks välja uue noore eduka sumoka. Ja Kristina, aidates uuesti järjele meie naissuusatajad.

Ajakirjanikud on olnud nobedad välja selgitama, kes hiilis riigikogu istungitelt kõige rohkem minema ja kes kulutas kõige hoolsamalt kuluhüvitisi. See, mida on keegi rahvaesindaja on teinud kõnepuldis seaduste parandaja ja ettepanekute esitajana, pole eriti avalikkuse ette jõudnud. Keskerakondlane Mihhail Korb mainis leheveergudel, et ei peagi suures saalis väga suud pruukima, oluline on ka komisjoniistungitel kaasarääkimine. Oleks huvitav, kui riigikogu koosseisu lõpul kirjutaks iga saadik valijatele aruande sellest, mida on oma mandaadi õigustamiseks Toompeal ära teinud. Veel huvitavam oleks, kui keegi paneks sellele ka hinde. Nagu näha, soovib põhiosa riigikogulastest ikka ja iga hinna eest Toompeale tagasi saada. No andke ikka noorematele ka kohta!

Oma jutu järelduseks arvan, et riigikokku kandideerimise riigimehelik lävepakk on väga madal, seda pole õieti ollagi. Peaks olema mõningadki kriteeriumid, mis lubavad arvata, et on olemas mingid riigimehelikud alged. Muidu ei tulegi Tõnissonile mantlipärijaid. Samal teemal väljendas mõtteid akadeemik Enn Tõugu: «...tasub kandidaadiga kohtudes küsimuste kaudu uurida eelkõige tema võimekust, uustulnukal ka õppimisvõimekust, mitte rahulduda lubaduste kuulamise ja pildilt sõbralikult naeratava näo vaatamisega.» (PM 23.01) Kas riigikogu seda teemat kunagi päevakorda võtab? Kahtlen sügavalt. Kes ikka oma jalgealust õõnestama hakkab.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles