Juhtkiri: rohkem ideid!

Juba kolme nädala pärast algavad valimised. Foto: Shutterstock

Tänasest lehest saab teada, milline on toetus Eesti erakondadele kolm nädalat enne valimisi. Jah, täpselt – kolm nädalat.

Te ei lugenud valesti, juba 21. veebruaril algab eelhääletus valimisteenistuse määratud kohtades, samuti on sellest kuupäevast võimalik anda hääl elektrooniliselt. 25. veebruaril avanevad aga eelhääletamiseks kõik valimisjaoskonnad ning 3. märts on viimaks suur ja tähtis Õige Päev.

Lõpuspurdi aeg on käes. Seda, milline on Eesti erakondade seis enne viimast pingutust, näitab Postimehe tellimusel valminud Kantar Emori uuring, mis muu hulgas püüab selgitada, kumb on valijale tähtsam, kas erakonna nimi, bränd või konkreetne kandidaat. Eks see ole erakondade lõikes erinev. On erakondi, mille valimisnimekirja võib võrrelda tähtede paraadi või ainult kangelastest koosneva eliitväeosaga, ja on teisi parteisid, mis rõhuvad rohkem kollektiivsele identiteedile. Kummalgi lähenemisel on oma plussid ja miinused.

Kuid mõlemal juhul kerkib üles oluline ja häiriv küsimus: kus on ideed? Tundub, et kogu valimiskampaania vältel on toimunud kaubamärkide võistlus. Omamoodi kohalik variant Coca-Cola ja Pepsi, Adidase ja Nike või miks mitte Microsofti ja Apple’i vahelistest brändisõdadest.

Tundub, et kogu valimiskampaania vältel on toimunud kaubamärkide võistlus.

Kahtlemata on Eesti poliitikas 21. sajandi jooksul toimunud meeletu professionaliseerumine. Poliitikat ei tehta enam põlve otsas, kõik on läbi mõeldud. Kaasatud on stilistid, turundajad, kommunikatsioonieksperdid ja brändiloojad. Eks see ole vajalik ka, sest moodsas infomüras tuleb leppida kurva tõsiasjaga, et ega hea asi end ikka ise ei müü, koer peab ise oma saba liputama ning tagasihoidlikkus pole voorus.

Kuid veel kord, kus on ideed? Valimiskampaania algusest on möödas palju aega. Jah, debatte on peetud, programmilisi arvamuslugusid kirjutatud, reklaame eetrisse lastud ning valimisloosungeid kuulutatud, kuid kes neid mäletab? Meeles on vaid hüüdlaused.

Jaa, need pole halvad. Ja see pole iroonia – hea ja kõlav hüüdlause on oluline. Kuid ta ei tohi jääda õõnsalt kõlama. Kahjuks just see on aga juhtunud.

Oleme kuulnud jutte pikast plaanist, igavesest isamaast, paremast Eestist, õiglasest ühiskonnast kõigile ning Eesti eest seismisest, kuid peale ebatõenäoliselt kõlavate rahaliste lubaduste pole arutelud ülemäära sisulised olnud. Või kui on, siis hoopis äärmuslikul moel, seisnedes ülierialases juuksekarva lõhestamises, mis paneb valija tundma end kõrvalseisjana. Kõrvalseisjana asjas, milles tuleks olla otsustaja.

Mida siis teha? Kas jälgida kõhutunnet? Või vastupidi, kontrollida iga poliitiku tausta, guugeldada ja vaadata, mida ta on öelnud neli, kaheksa ja kaksteist aastat tagasi? Enamik meist nii ei jaksa. Oma elu tahab ka elamist.

Vastus seisneb selles, et kui erakonnad ei taha suuri ideid pakkuda ja kui kandidaadid muutuvad üha enam teflonkangelasteks, siis seda enam tuleb sellele vastu panna inimlikkus. Mitte lüüa käega, aga ka mitte erutuda. Ja kindlasti mitte lasta end mõjutada liiga palju erakondade reitingutest, vaid hääletada südame ja mõistuse hääle järgi. Ikka nii, et ka pärast oleks mõnus endal peeglisse vaadata. Sest lõppude lõpuks on riigikogu valimised olulised, kuid nad on vaid osa Eesti elust.