Aare Tark

FOTO: Erakogu

Minu hea diskussioonipartner on korduvalt väitnud, et suur osa meie kaasmaalastest on hukas. Me ise olevat nad hukka lasknud ning ise peame tagajärgedega toime tulema. Eesti probleem ei ole mitte hukas noored, vaid hukka jõudvad vanad.

Eesti ühiskond seisab vähemalt kolmetasandilisel ristteel, kus õige suuna valimisest sõltub, milline on Eesti nägu ja Eesti elu järgmise kümnendi lõpuks. Olulisi valikuid edasi lükates ja vana hooga kulgedes vaatab meile ülejärgmisest kümnendist vastu Eesti, mis on vana, umbusklik ja eraklik.

Neist kolmest on vältimatu vaid meie vananemine. Me võime olla järgmise kümnendi lõpuks umbusklikum ja eraklikum, aga ei pruugi. Võti pole siin aga ainult riigi, vaid ka tööandjate käes.

Hea algus oleks, kui me lõpetaks noorte pärast muretsemise.

Suvel saime ajalehtedest lugeda dramaatilises toonis «tõestust» noorte hukkaminekust, sest kauges külas pani uksed kinni kohvik, kel polnud enam kodukoha inimesi leti taha palgata, sest noored ei mõistvat ega tahtvat päris tööd teha.

Samas kuulsin hiljuti, et esimesel ümmarguse numbriga klassikokkutulekul oli mõni klassiõde just edukalt müünud idufirma, klassivend alustanud kirurgipraksist, muist oli maailma läbi rännanud, keegi oli avaldanud mitu raamatut ja keegi käib regulaarselt teleris esinemas. Kui tal on võimalik teha midagi vaheldusrikkamat, siis miks ta peaks siduma end saiakeste «soojakslaskmisega» kodukoha kohvikus?

Noorem põlvkond ei ela ega tööta nii, nagu praegused keskealised harjunud on, ega peagi – nad saavad teistmoodi hakkama. Ärme nende pärast muretse.

Vana, umbusklik ja eraklik on Eesti selle pärast, et kesk- ja hiliskeskealised (keel tõrgub kuuekümnest eakaks nimetamast!) on meie ühiskonnas mitmes mõttes reelt maha pudenemas. Ärge mõistke valesti – selle eest vastutab meie ühiskond kollektiivselt ja kellegi poole näpuga näidata pole mõtet. Kuid oluline polegi süüdlase otsimine, vaid mõistmine, et selle tagajärgedega peame elama kõik koos.

Vanem, umbusklikum, eraklikum Eesti

Eesti vananemisega on asi lihtne, meil on üha vähem noori ja üha rohkem vanu. Pole mõeldav, et valijaskonna kiire vananemise kõrval toimib Eesti ühiskond edasi nii, nagu meile meeldib sellest jutustada ehk noorusliku, dünaamilise, paindlikuna. Valijaskonda, kellele meeldiks ajast ees olla, riske võtta, julgelt uusi võimalusi otsida, eksida ja uuesti katsetada, pole palju. Üleliia palju pole inimesi, kes võitleks selle eest, et homme poleks selline nagu täna.

See-eest on üha rohkem valijaid valmis andma häält, et homme oleks selline nagu täna, või enamgi, et homme oleks selline nagu eile. Veendumaks, et see pole teoreetiline konstruktsioon, pole vaja vaadata kaugemale viimase aja avalikust diskussioonist.

Vanuse kasvades ei muutu inimesed üldjuhul enam avatumaks, uudishimulikumaks ega edasipüüdlikumaks. Vastupidi, sageli eelistab küpsemas eas inimene tuntut tundmatule, stabiilsust muutustele ja omasid võõrastele. Kui inimene ise sihilikult uusi teadmisi ja kogemusi ei hangi ja enda avatud meelega ei tegele, ei otsi ta enam uutest faktidest uusi teadmisi, vaid sõelub paljude hulgast endale need faktid, mis kinnitavad juba väljakujunenud maailmapilti. See kirjeldab ka viisi, kuidas me ühiskonnana käitume.

See pole hea ega paha, see on loomulik. Kuid tavapäraselt tasakaalustab ühiskonnas küpsete kogemust noorte julgus. Löö tasakaal paigast, ja tulemus kirjutatakse ajalooraamatusse. Me teame saja aasta tagusel näitel väga hästi, mis juhtub, kui tasakaal väga suurelt noorte kasuks kaldub. Suuresti tänu sellele tähistame nüüd Eesti 100. sünnipäeva.

Risttee paljude tupikutega

Seetõttu seisamegi ristteel, kus kõige loogilisemana paistvad teeotsad viivad meid järjest vanema, umbusklikuma ja eraklikuma Eestini.

Me oleme juba praegu ühiskonnana umbusklikum, kui olime sajandivahetusel. Me käitume kollektiivselt järjest ettevaatlikumalt, me tõrjume julgeid muutusi ja hoiame kümne küünega kinni mugavustsoonist, kuigi eilsed lahendused on juba oma aja ära elanud.

Nagu tüüpiline inimesele, kes karjääri haripunktist üle jõudnud, nii patsutame ka ühiskonnana iseend õlale ja vestame iseendile eilseid müüte üleeilsetest saavutustest.

Nii vaba, jõukas ja globaalne kui praegu pole Eesti riik kunagi olnud.

Oma turvalisuse, ühiskonna ja inimeste vabadused võlgneme me endi julgusele ja riigi avatusele, partnerlusele ja koostööle lääne tsivilisatsiooniga. Kuid esimeste väljakutsete ilmnedes hakkame taastootma ja üle jutustama primitiivset müüti kapitalismi tupikteest, lääne tsivilisatsiooni loojangust ja millest kõigest veel.

Meie, eestimaalased, oleme rohkem kui ükski teine ekssovetiriik võitnud vabakaubandusest, demokraatiast ja liitlassuhetest. Aga me võtame neid igas mõttes erakordseid hüvesid nii enesestmõistetavana, et läänemaailma probleeme nähes on arvestatav hulk ühiskonnast valmis sellele selga pöörama ja kapseldama endid naiivsesse rahvusromantilisse müüti iseolemisest ja üksi hakkamasaamisest.

Üleilmne tööjaotus, töö tegemine ja raha teenimine muutuvad kiiresti, ja võidavad ühiskonnad, kes muutustega kiiresti kohanevad. Ühiskonnal, kes läheb ristteelt vana, umbuskliku ja erakliku tuleviku suunas, pole võidušansid kuigi suured.

Õnneks on neist kolmest suunast paratamatu vaid üks, meie vananemine. Me oleme tõesti ka umbusklikum ja eraklikum, kui olime sajandivahetusel, aga me ei pea neid tupikteid pidi kaugemale minema. Selle võti peitub Eesti erasektori käes.

Võti on tööandjate käes

Väited teravast tööjõupuudusest on tõsised. Sama tõsised on ka inimeste kogemused, et kuuendat aastakümmet käival pole lihtne leida uut tööd, sageli on see aga pea võimatu. Ent kui kuuleme mõlemat korraga, on kusagil osa tõest rääkimata jäänud.

Briti võrguettevõte National Grid võitis mullu New York City kõige eateadlikuma tööandja auhinna, sest hakkas sihilikult üle ostma konkurentide enam kui 20-aastase kogemusega töötajaid.

BMW avas juba kümnendi algul tehase, kus töötasid vaid enam kui 50-aastased inimesed.

Tööjõu-uuringud ei räägi enam küpses eas töötajate «väljakutsetest», vaid võimalustest. Edukamad tööandjad on mõistnud: küpses eas töötajad pole mitte mööndustega töötajad, vaid erinevate vajaduste ja erinevate eelistega töötajad.

Karjääri küpsemasse otsa jõudnud inimesed vajavad samasuguseid tingimusi kui noored, aga pakuvad teistsuguseid eeliseid: ühelt poolt paindlikum tööaeg, kohased töövahendid ja töökorraldus. Teiselt poolt aga parem rutiinitaluvus, lojaalsem töösuhe, suurem elukogemus. Nutikamad tööstusettevõtted maailmas ei ole tööjõu küpsemisega pelgalt toime tulnud, vaid sellest enda konkurentsieelise teinud.

Sellega on otseselt seotud ka meie ühiskonna areng, umbusklikumaks ja eraklikumaks muutumine või mittemuutumine. Inimese karjääriree peal püsimine pole ainus, kuid üks olulisimaid tegureid avatud meele ja ühiskondliku aktiivsuse hoidmiseks.

Tigedaks ja umbusklikuks ei muutu inimene, kel on usaldus, vastutus ja tulevikuperspektiiv ning kes kohtub igapäevaelus uute inimeste ja ideedega.

Tööandjad ei saa lahendada kõiki vananemisega seotud väljakutseid, kuid jäme ots võib eelkõige olla erasektori, mitte riigi käes. Mõtestatud ja hinnatud töö koos õiglase palgaga on peamine eeldus hoida küpsemasse ikka jõudvad inimesed kapseldumast. Riik saab kaasa aidata nõustamise ja oskusteabega ning ühiskondki peab muutma oma arusaama küpsemas eas inimeste rollist tööturul.

Kui suudame hoida keskeas inimesed edukalt tööturul ja nende eeliseid targalt ära kasutada, pole see üksnes leevendus teravale tööjõupuudusele. See on esimene samm hoidmaks inimesi ja meie ühiskonda aktiivse ja positiivsena, et me ei tõmbuks maailma ees vimma ning ei manduks oma müütidest ehitatud kapslisse.