Priit Pullerits: sogases vees hääli jahtimas

Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Võta sa nüüd kinni, kellel on õigus. Esmaspäeval kirjutas Kaja Kallas Postimehes üle terve külje, kuidas tema juhitava Reformierakonna perepoliitika on julgustanud inimesi rohkem lapsi saama. Kolmapäeval vastas ja põhjendas Sven Mikser, et mitte miski ei saa olla objektiivsest tõest kaugemal kui Kallase jutt oma erakonna kiituseks.

Ei maksa kahelda, et kui Kallas saaks omakorda vastata Mikserile, võiks temagi väita, nagu väitis Mikser Kallase kohta, et mõni Mikseri kirjatükis sisalduv väide on lihtsalt valijate eksitamiseks välja mõeldud vale.

Lühidalt: mida rohkem poliitikuile sõna anda ja seejärel neid omavahel väitlema lasta, seda keerulisemaks, lausa võimatuks muutub lihtsal inimesel ehk valijal aru saada, kes siis ikkagi vassib ja valetab ning kes räägib õigust.

Samasugust nõutust nagu Kallase ja Mikseri debatt Postimehes, tekitas teisipäevaõhtune ETV debatisaade «Esimene stuudio». Seal vaidlesid sotsiaalkaitseminister Kaia Iva (Isamaa) ja endine sotsiaalminister Hanno Pevkur (Reformierakond) uue vanemahüvitise süsteemi üle. Nimelt, kas emapalga arvutamise uus mudel on senisest õiglasem ning mil määral võiks see soodustada laste sündi.

Paksus ja kohmakas riigis, mille toimimisest inimesed enam aru ei saa, avanevad poliitikuile paljulubavad võimalused.

Esiteks, selleks et Iva ja Pevkuri räägitust aru saada, pidanuks olema vähemalt sotsiaalministeeriumi spetsialist. Ja kuna teema käsitlus saates eeldas selle mõistmiseks süvateadmisi, koorub siit teine probleem: vaatajail ehk valijail oli võimatu objektiivselt järeldada, kumb ajab talle puru silma ja kumb püüab asjasse, vastupidi, selgust tuua. Kuulad Iva – jutt esitatud veendunult ja põhjendatult; kuulad Pevkurit – Iva jutus puudub argumenteeritud iva.

Saatejuht Anna Pihl tegi vaprat nägu, et üritab väitluses järge hoida ja sellest üle käia, ent tunnistas viimaks seda, mida oli selleks ajaks tõdenud ilmselt enamik vaatajaid: et hoolimata Iva väitest, nagu oleks senine valitsus teinud vanemahüvitise süsteemi selgemaks, on asi sootuks teistpidine – süsteem on läinud segasemaks.

Kallase ja Mikseri ning Iva ja Pevkuri debatid pole valimiste eel sugugi ainsad korrad, kus loodetava selguse asemel satub lugeja või vaataja hoopis suuremasse kimbatusse. Meie riik, mis veel kümmekond aastat tagasi oli lihtne ja õhuke, on paisunud bürokraatlikult paksuks ja kohmakaks. See on klassikaline ametnike riik, mille arenedes jõuame varsti ilmselt sinnamaani, et tuludeklaratsiooni täitmiseks tuleb igaühel palgata jurist või arveametnik.

Paksus ja kohmakas riigis, mille toimimisest tavakodanik enam aru ei saa, avanevad poliitikuile uued paljulubavad võimalused. Sest kui süsteem on nii segane, et lihtinimene asjadest enam aru ei saa, on poliitikuil võimalik ka oma halbu otsused ja vildakaid samme esitleda hoolitsemisena rahva eest, endal siiras veendumus näol. Segasest, st sogasest veest on teaduspoolest ju kergem kala ehk hääli püüda.