Paju lahingus hukkunud soome vabatahtlikud.

FOTO: Eesti Filmiarhiiv

Täna sada aastat tagasi leidis aset legendaarne Paju lahing, kus eestlased ja soomlased suure pingutuse ning tõsiste kaotustega punased läti kütid Paju mõisast välja peksid. Tee Valgale oli valla.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Paju lahing jääb üheks Vabadussõja vastuolulisemaks sündmuseks. Ühest küljest ohvrimeelsus ja kangelaslikkus. Soomlased tõid endaga Vabadussõtta Soome armee põhimõtte: iga hinna eest tuleb minna rünnakule, olgu vastasel seejuures pealegi ülekaal. See levis Vabadussõja algul ka teistele vabatahtlike üksustele.

Teisalt sai Paju lahing hiljem kõrgematelt eesti ohvitseridelt külge «lipnike lahingu» sildi. Muidugi oli vaja Valga vaenlaselt ära võtta ning enne seda vallutada Paju mõis. Kuid viimaseks oleks piisanud – kui oleks mõned päevad oodatud – ka mõnest soomusrongi suurtükipaugust, mis oleks mõnelegi eesti mehele, seal hulgas võibolla ka leitnant Julius Kuperjanovile elu sisse jätnud. Kuid see on tagantjärele tarkus. Paju lahingut peeti ja juhiti nende teadmiste ja oskustega, mis tol hetkel olid.