Tartu Ülikool.

FOTO: MARGUS ANSU / PM/SCANPIX BALTICS

Eestis on vanemas põlvkonnas palju kõrgharitud inimesi, vaid väga üksikud riigid on meist selles pingereas eespool. Meil on ka väga palju just vanemas põlvkonnas neid, kes on üleharitud ehk kelle arvates pole neil olemasolevat haridust oma tänase töö saamiseks ja/või tegemiseks vaja, kirjutab Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

18. jaanuaril Sirbis ilmunud vestlusringis süüdistati Eesti kõrgharidust kümnes surmapatus, sh ka selles, et vastu võetakse aina rohkem gümnasiste. See ei vasta viimasel kümnendil tõele. Üliõpilaste arvu vähenemine ei ole tingitud vaid noorte arvu langusest. Vähenenud on ka nende osakaal, kes peale keskhariduse omandamist järgmisel õppeaastal asuvad õppima kõrgkoolides. Kui 2006. aastal alustas gümnaasiumi lõpetanutest samal aastal Eestis kõrgharidusõpinguid 67 protsenti lõpetanutest (sh avalik-õiguslikes ülikoolides 43 protsenti), siis 2016. a lõpetajatest tegi seda 56 protsenti (sh avalik-õiguslikes kõrgkoolides 45 protsenti). Vähenemine tuleneb peamiselt nende arvelt, kes üldse Eestis õpinguid ei jätka. Osad neist jõuavad kõrgharidusse hiljem, kuid sugugi mitte kõik.

Siit sama vestlusringi teine arvamus, et need, kes kohe peale bakalaureuse õpinguid magistris ei jätka, ei teegi seda kunagi ega kusagil (sh välismaal). Aina enam on neid, kes tulevad magistriõppesse hiljem ja on õppima tulles juba alustanud töötamist. Magistriõppe lõpetanutest on töötanud õpingute ajal 80 protsenti ja ca pooled töötavad juba siis, kui õpinguid alustavad. Ülikoolidele ei pruugi see meeldida, et üliõpilased töötavad, aga sellega on ka raske võidelda. Õnneks töötatakse praegu rohkem kui varem töökogemuse saamise mitte äraelamise eesmärgil. Ülikool saab olla nõudlikum, et tööle ei mindaks igavuse pärast, mida mõned tudengid ka töötamise põhjusena välja toovad. Teisalt on töö ja õpingute vaheldumine elukestva õppe paradigma juurde kuuluv paratamatus. Seejuures tasub silmas pidada, et üle poole töötavatest üliõpilastest peab end ise pigem töötajaks kui üliõpilaseks.

Kõrgharidusõppesse vastuvõetutest on täna üle poole need, kes ei asu kohe gümnaasiumi lõpetamise järel õppima ning üha enam suureneb vanemate üliõpilaste osakaal. Viimane muutus on olnud eriti suur just magistriõppes, kus õppijate arv pole hoolimata üldisest üliõpilaste arvu rohkem kui kolmandiku võrra vähenemisest viimasel kümnendil kukkunud, vaid hoopis 10 portsenti kasvanud. Selle sees on omakorda kasvanud just 30+ vanuses õppijate arv ja osakaal, mõlemad on pea kahekordistunud (Vt ka joonist). Samas saab Kaarel Tarandi väitele toetuseks öelda, et aasta peale lõpetamist asub tõesti edasi õppima kahanev osakaal bakalaureuseõppe lõpetajatest: kui 2011. a lõpetajatest oli järgmisel aastal edasiõppijaid 57 prostenti, siis 2015 lõpetajatest õppis 2016. aastal edasi 49 protsenti. See peegeldab majanduse seisu. Edasiõppijaid on alati enam siis, kui tööturul on olnud halvad ajad ja 2011. aastal olid need halvemad kui 2016. Nii ongi lõpetanutest enam tööturule siirdujaid.

Kas see on halb, et peale bakalaureuseõpet või rakenduskõrgharidust minnakse tööle ning naastakse ülikooli hiljem? Ülikooli seisukohast oleks kindlasti lihtsam, kui õpinguid jätkataks kohe ja eriti hea oleks, kui õpe oleks nö ühes torus ehk 3+2 asemel järjest viis aastat. Palju lihtsam oleks õppekavasse erinevaid teemasid ja tegevusi sh nt õpirännet või praktikat kavandada. Ülikoolil oleks suurem kindlus, et need, kes tema seinte vahelt diplomiga välja lähevad, ka midagi kõrgel tasemel tegelikult oskavad.