USA president Donald Trump.

FOTO: Alexey Vitvitsky / Sputnik

Kuigi Trump kinnitas veel möödunud nädalal, et USA on 100 protsenti NATOga, on ta Ameerika meedia andmeil viimase aasta jooksul abidelt siiski korduvalt küsinud, kas Ühendriikidel poleks mõtet väljuda kaitsealliansist, mille paljud Euroopa liikmesriigid on lükanud oma kaitse rahastamise USA õlule.

Otseselt Eestile ei saa olla ega olegi Trumpil pretensioone, sest kaks protsenti meie SKTst läheb kaitsekulutusteks, nagu oleme NATO-le lubanud. Ent oleme oma kohusetundlikkusega siiski vähemuses. Samuti oleme NATOs üks väiksematest liikmetest, kellest suured – nagu USAgi – võivad oma suurtes mängudes üle sõita. Ehkki NATO alusdokumentide järgi on kõigil liikmetel võrdsed õigused. Ent reaalsus jääb reaalsuseks, me oleme väike riik.

Seepärast on hea näha, et NATO-l ja ka meil on USA pealinnas väga tugev liitlane: Ameerika Ühendriikide Kongressi esindajatekoda.

Just äsja tuletas seadusandjate keeld anda Trumpile USA-Mehhiko piiritõkke rajamiseks raha presidendile meelde, et on USA põhiseaduse järgi sama mõjukas võimuharu kui täidesaatev võim. Üle kuu kestnud võimuvõitluses, kus pantvangiks oli sunniviisil suletud föderaalvalitsus, pidi lõpuks järele andma president.

Kuid poliitilise jõukatsumise ajal otsustas esindajatekoda saata Valgele Majale veel ühe selge sõnumi: NATOst peab president Trump oma käed eemale hoidma!

Esindajatekoda võttis tohutu häälteenamusega – 357 poolt, 22 vastu (54 saadikut ei hääletanud) – vastu «NATO kaitse akti», mis keelab presidendil ühepoolselt USA NATOst väljaastumise üle otsuste langetamise.

Fakt, et jaanuari alguses ametisse asunud, demokraatide juhitud uue esindajatekoja koosseis otsustas suhteliselt ametiaja alguses sellise NATOt kaitsva akti hääletusele panna, näitab, et Washingtonis tuntakse tõesti muret president Trumpi meeleolu- ja kursimuutuste pärast ka kaitsepoliitika alal.

Seadusega tuletab esindajatekoda nüüd Valgele Majale üheselt meelde, kelle käes on riigi rahakott. Tekstis kinnitatakse USA vankumatut pühendumust NATO artikkel 5-le, aga ka Montenegro liikmesusele NATOs ja Euroopa heidutusalgatuse tugevale USA-poolsele rahastusele. Lisaks märgitakse, et USA on rahul seni oma kaheprotsendist kaitse-eelarvekohustust mittetäitvate liitlasriikide plaaniga jõuda selle summani aastaks 2024. Ja mitte kiirkorras, nagu president Trump seda oma kõnedes rõhutab.

NATO-seaduse puhul on tähelepanuväärne, et selle esitajad olid opositsioonilised demokraadid – kuigi oleme harjunud Washingtonis kaitseküsimustes pidama oma tugevamateks liitlasteks just vabariiklasi –, kuid toetajate seas oli ka hulk vabariiklasi. Siit nähtub, et toetus USA NATOsse kuulumisele ei ole parteilise värvinguga. Samas tasub märkida, et kõik 22 vastuhäält tulid vabariiklastelt.

Seaduse üks autoreid, California rahvaesindaja Jimmy Panetta ütles Washingtonis toimunud pressikonverentsil, et «NATO kaitse akti» mõte on alla kriipsutada, et NATOt ei saa vaadelda «ostu-müügi»-suhtena. Kongressi esindajatekoja välissuhete komitee juht, New Yorgi demokraat Eliot Engel märkis aga enne hääletust peetud kõnes, et kuna NATO lõhestamine on Vene presidendi Vladimir Putini üks peamisi eesmärke, on «nii häiriv, nii muret tekitav, kui USA saadab alliansi suhtes erinevaid signaale või käsitleb seda koormana».

USA kaitseuudiste portaal defensenews.com juhib lisaks tähelepanu, et «NATO kaitse akti» vastuvõtmine Kongressis toimus kohe pärast seda, kui USA välisministeeriumis Euroopa poliitikat suunanud diplomaat Wess Mitchelli otsustas ootamatult Euroopa ja Euraasia küsimuste abivälisministri kohalt tagasi astuda. Ilmselgelt on otsuse taga rahulolematus Trumpi meeskonna Euroopa poliitikaga.

Lausa juhtkirja vääriliseks pidas vastuvõetud seadust aga New York Times. «Mõte, et USA võiks NATOst lahkuda, on sürreaalne,» leiab leht, kutsudes ühtlasi üles Ameerika Ühendriikide senatit kiiremas korras seadusele toetust avaldama.

New York Times peab põhjuseks, miks alamkoda otsustas «NATO kaitse akti» vastu võtta just nüüd, väliminister Mike Pompeo hiljutist ülesastumist telekanalis Fox News. Nimelt küsiti seal ministrilt, kas USA oleks valmis saatma sõdureid kaitsma NATO liiget Montenegrot, mispeale Pompeo vastas, et ei soovi arutada «hüpoteetilisi» asju.

«Kuid see ei ole hüpoteetiline küsimus,» arvab New York Times, «artikkel viie alusel tõttavad NATO liikmed kaasliikmeid kaitsma, kui neid rünnatakse. Kas Trumpi administratsiooniga saab arvestada või mitte?»

President on juba viinud Ameerika välja Pariisi kliimaleppest ja Vaikse ookeani vabakaubandusleppest ning ähvardab loobuda keskmaatuumajõudude leppest. Seetõttu võib õigustatult küsida, kas NATO-lepe võiks olla järgmine?

Nii mõnedki USA õigusteadlased leiavad, et presidendil on õigus ühepoolselt, ilma Kongressi nõusolekuta tuua Ameerika Ühendriigid välja rahvusvahelistest lepetest. Teised õiguseksperdid rõhutavad, et nüüd on riigi esindajatekoda kindlalt selgeks teinud, et NATO-lepe on teistest erinev.

Kapitooliumimäel NATO-le avaldatud ühese ja tugeva toetuse järel on üsna kindel, et Eesti diplomaadid Washingtonis – olles küll tihedais töösuhetes USA valitsuse esindajatega – suhtlevad nüüd aktiivselt ka Ameerika seadusandjatega, kes peavad ka meie julgeolekule pühendumist niivõrd oluliseks teemaks, et võtta vastu lausa presidendi poolt tulla võivaid üllatusi ennetav seadus.

On väga hea teada, et Ameerika Ühendriikide pealinnas suhtub valdav osa poliitikuid ka meie julgeoleku tagamisse väga tõsiselt.