Orden. Foto on illustratiivne.

FOTO: www.mesoeurasia.org

Eestis jõuab kord aastas kätte päev, mil saab teatavaks nimekiri inimestest, kellele president vahetult enne vabariigi aastapäeva annab üle riikliku teenetemärgi. Sel päeval, kui nimekiri avalikuks saab, helistavad ajakirjanikud traditsiooniliselt ordenisaajatele ning uurivad, kuidas tunne on ja kas nad oskasid seda oodata. Saadud vastused on enamasti umbes, nagu Venemaal öeldakse (muidugi naljaga pooleks), et Brežnev ei osanud sellest und näha ega Žukov unistadagi. Ordenisaajatele tuleb see ikka meeldiva üllatusena. Kui ERRi ajakirjanik helistas eile lavastaja Madis Kalmetile ja uuris tema meeleolu kohta pärast teadet ordenisaamisest, siis teatas Kalmet, et Eesti rahvaarv on nii väike, et varsti on kõigil ordenid rinnas.

Nii see paraku ei ole. Isegi kui riiklikke teenetemärke jagataks samasuguse tempoga nagu president Arnold Rüütli ametiajal, poleks see ka lähimate aastasadade jooksul reaalne. Ja ega selles, et president Rüütel andis oma eelkäijast ja järeltulijatest rohkem aumärke, pole midagi halba. Eestis on ju palju toredaid ja tublisid inimesi, kes oma tegevuse ja tööga tunnustust väärt. Neid on palju enam kui ordenisaajaid.

See pole üldse paha mõte: anda kõigile vekslitena välja ordenid, mis edaspidi tubli ja ausa tegevusega ühiskonna ning ümbritsevate heaks välja tuleks lunastada.

Meid ümbritsev maailm on üldse täis imesid. Kusagil Eesti haiglas töötavad arstid, kes ravivad nädala jooksul rohkem inimesi, ja reanimatoloogid, kes toovad rohkem surnuid elule tagasi kui Jeesus Kristus kogu oma karjääri jooksul. Kusagil askeldavad toiduainetehnoloogid, kes pole küll võimelised muutma vett veiniks, aga see-eest tegema palju muid ja uskumatumaidki asju. Lennukipiloodid tõstavad inimesi õhku mugavamalt kui taevased inglid. Ja nii edasi. Tänapäeval saadavad inimesed korda palju enam imesid, kui ükski religioon kunagi on ette kujutanud.

Alexandre Dumas on «Kolmes musketäris» kirjutanud, et igasugune hea tegu kannab iseendas autasu, kuid ei tee ka paha lisaks märgata ja tunnustada neid, kes on teinud oma tööd hästi. Seepärast on hea, et vähemalt osa Eesti tublidest inimestest ordeniga tänatud saab.

Võib-olla ei teekski paha, kui teoks saaks see, mis Kalmet ennustas, ning ühel päeval olekski meil kõigil kõrged autasud rinnas. Äkki oleks sel hoopis ettearvamatu, positiivne efekt. Filosoof Arthur Schopenhauer kirjutas kunagi, et ordeni näol on tegemist veksliga, mis antud avaliku arvamuse eest ning mille väärtus sõltub laenuandja antud krediidist. Selle poolest poleks see üldse paha mõte: anda kõigile vekslitena välja ordenid, mis edaspidi tubli ja ausa tegevusega ühiskonna ning ümbritsevate heaks välja tuleks lunastada.