Mart Raudsaar FOTO: Mihkel Maripuu/postimees

FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

Sellel nädalal puhkes korraks paanika perioodika kojukande teemal, tõdesid Samost ja Sildam oma nädalalõpu raadiosaates. Nimelt väitis ERR eelmisel neljapäeval, et Eesti Posti juht Ansi Arumeel on riigikogu maaelukomisjoni ees kõnelenud perioodika kannete päevade vähendamisest kuuelt viiele, kui ühest võimalikust kulude kokkuhoiu kohast.

Selles jutus oleks oma loogika, sest postiseadus nõuab perioodika kojukannet kuuel päeval nädalas ning muu posti kojukannet viiel päeval nädalas. Ainult perioodika kojukande päevaks on ajalooliselt (seadus seda ei täpsusta) kujunenud laupäev, mille kadumine oleks paksemaid nädalalõpulisasid pakkuvatele lehtedele kahtlemata ebameeldiv löök.

Sõna «paanika» kasutamine oli aga igati omal kohal. Kohe neljapäeva varahommikul helistas mulle Eesti Post ja informeeris mind sellest suuremaks paisuvast teemast ning kinnitas, et nemad niisugust ettepanekut teinud ei ole. Teema aga paisus, sellest kirjutasid Delfi, kõnelesid TV3 uudised ning reedel ilmus mitmeid reaktsioone, näiteks Postimehes SDE omavalitsuskogu esimehe Lauri Läänemetsa arvamuslugu «Inimesed tahavad ka laupäeval paberlehte lugeda».

Perioodika kandepäevade vähendamine Eesti Posti/Omniva kulude kärpekohana on olnud jutuks aastaid ja selles ei ole mitte midagi uut. Küll on uus faktor asjaolu, et valitsus on otsustanud suurendada perioodika kojukande toetust maapiirkondades poole miljoni euro võrra, mis minu hinnangul hoiab seda elus veel vähemalt kolme aasta võrra. Seega polnud selle suhteliselt värske uudise valguses Eesti Posti juhil põhjust kandepäevade arvu kärbet taotleda.

Mis siis aga juhtus? Kas teema läks lendama Ansi Arumeele ebaõnnestunud sõnastuse tõttu riigikogu maaelukomisjonis, poliitikute soovist noppida punkte näilise probleemi lahendamise arvelt (suurema toetusega oli probleem juba lahendatud) või ajakirjanike soovis näha kõmu teemas, kus süvenedes midagi erakorralist (peale suurema toetuse) tegelikult ei paistnud?

Ma arvan, et midagi taunitavat ei oleks valitsuse, iseäranis aga Sotsiaaldemokraatliku Erakonna soovis näidata enda saavutusena maakojukande täiendavat toetust ning selle viljana kojukande säilimist. See ongi objektiivselt suur ja mitte väljamõeldud asi. Samuti on kirjastajate läbirääkimised ettevõtlus- ja infotehnoloogia ministri Rene Tammistiga olnud väga meeldivad ja konstruktiivsed. Kojukande teenuse säilimiseks peavad tegema omapoolseid samme kõik osapooled ning toetuse suurendamine oli kahtlemata oluline samm riigi poolt. Pole võimatu aga see, et mõne kampaaniameistri peas tekkis idee kandepäevade vähendamine teemana välja käia, et siis näidata selle kiiret lahendamist. Võib-olla ma eksin. Kuid teema aktualiseerimine ei olnud hetkel ajalehtede initsiatiiv ning ka mitte Eesti Posti initsiatiiv, mida nad on mulle kinnitanud.

Samas näen toimunud arutelus ka positiivset momenti. Poliitikud on üksmeelselt toetanud kojukande jätkumist maapiirkondades. Üldsus on teadvustanud fakti, et paberkirjade, arvete ja ka otsereklaami vähenemise tõttu on Eesti Posti jaoks universaalpost üha kahjumlikum. Ainsana toetab süsteemi veel perioodika, mille mahud aga ajas samuti vähenevad. Lisaks on Eesti Post hädas hea tööjõu leidmisega. Üha enam saan signaale sellest, kuidas kojukanne hilineb või kaovad lehed sootuks.

Samal moel maadlevad kojukande probleemidega aga kõik Põhjamaad, kus on traditsiooniliselt ajaleht tulnud koju kuuel päeval nädalas. Eestis oleme kokku leppinud dialoogi riigi, Eesti Posti ning ajalehtede vahel. Loodan, et innovatsioon ja koostöö aitavad probleemi lahendada ka kümne aasta perspektiivis. Eelduseks on aga usaldus.