Kristiina Treial: kuidas jõuda selleni, et ükski koolipere liige ei kannataks kiusamise all?

Koolitund Liivalaia Gümnaasiumis. Foto: Toomas Huik

Meil on kasutusel mitu hästi toimivat õpilastevahelise kiusamise vähendamise programmi ja vaikimisi eeldame, et neist on kasu ka täiskasvanutele. Praegu aga näib, et on väga vaja mõelda ka süsteemsele kiusuennetusele täiskasvanute hulgas, kirjutab SA Kiusamisvaba Kool juhatuse liige, Tallinna Ülikooli teadur ja õppejõud Kristiina Treial. 

Sellel nädalal on tekkinud tervitatav arutelu õpetajate poolt kogetud kiusamise või väärkohtlemise üle. Tõuke andis selleks Martin Ehala 22. jaanuaril Postimehes ilmunud artikkel, milles autor võtab kokku enda tehtud küsitluse tulemused ja kogutud kogemused. Pilt on esmapilgul ehmatav! Samas võtkem vaadata ka selle esmapilgu taha. Võtkem küsida, kuidas selline pilt on tekkinud ja mida meil selle probleemi kohta veel teada on.

Näiteks oleks hea meelde tuletada, et kiusamiseks peetakse korduvat ja tahtlikku kahjustamist ebavõrdsel positsioonil olevate inimeste vahel. Iga lugupidamatut tegu või väärkohtlemist ei saa alati võrdsustada kiusamisega. Kui lugeda näiteks lugupidamatu käitumise kirjeldust Martin Ehala tehtud küsitluses, siis milline lapsevanem ei oleks elu jooksul mõnda kirjeldatud käitumist oma lapse juures kogenud? Kas laps siis kiusab oma vanemat või on tegemist millegi muuga? Samal ajal tuleb arvestada, et kellegi kiusamist objektiivselt hinnata ongi keeruline ja kannatamine ongi väga subjektiivne kogemus. Ilmselgelt on õpetajaametis probleem korduvate ebamugavate kogemustega olemas.