Nicolás Maduro.

FOTO: LUIS ROBAYO / AFP

USA liitlased seisavad silmitsi keeruliste valikutega ajal, kui Donald Trump lükkab oma välispoliitikale sisse täishoo, kirjutab Briti ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis. 

USA valitsuse sihikul on suurte naftavarudega halvasti valitsetud riik. Venezuela ei ole Iraak, kuid mured pingete üle, mida tormaka USA presidendi välispoliitiline avantüür lääneliidule avaldab, on vägagi tuttavad.

Pealtnäha tundub, et liitlased peaksid rõõmustama. Nicolás Maduro on halb mees halva režiimi eesotsas. Selle ebapädevus ja jõhkrus põhjustavad Venezuelale kannatusi ja asetavad põgenike, haiguste ja kuritegevusega koorma kogu piirkonnale. Kui me kurtsime Donald Trumpi olemusliku isolatsionismi üle, peaksime tervitama aplausiga tema energiat katkutaolise välisprobleemiga tegelemisel.

Aga miks just see probleem? Süüdistused topeltstandardites on vältimatud. USA valitsus näib suhtuvat silmatorkava muretusega kondisaega varustatud fanaatikutesse Saudi Araabias ning Egiptuse presidendi Abdel Fattah al-Sisi tapvalt autokraatlikkusse režiimi. Härra Trump käib rõõmuga läbi Põhja-Korea despoodi Kim Jong-uniga, kes juhib planeedi kõige jõhkramat režiimi.

Kogu välispoliitika, sealhulgas meie oma, on loomulikult valikuline ja seda kujundavad strateegilised (loe: isekad) kaalutlused. Seda, et härra Trump otsib mugavat tähelepanu kõrvale juhtijat oma vussi keeratud siseriiklikult päevakorralt, dekoreerides seda jutuga vabadusest, demokraatiast ja inimõigustest, kahtlustavad paraku küünikute kõrval teisedki.

Teine suur murekoht on teostus. Kui sõda Iraagis oleks sujuvalt kukutanud Saddam Husseini režiimi ja pannud võimule koostööalti, stabiilse (ja võib-olla vähem elajaliku) järeltulija, võinuks ajaloo hinnang sellele olla lahkem. Tõelisi tapatalguid ja kannatusi ei põhjustanud mitte sissetung, vaid George W. Bushi valitsuse kohutav suutmatus planeerida sellele järgnevat. USA maine pädeva riigivalitsemiskunstiga riigina ei ole sellest kunagi taastunud.

Seda rohkem on põhjust muretseda väheveenva lähenemise pärast Venezuela kriisile. Suurbritannia ja veel seitse USA liitlast võivad lähipäevade jooksul sattuda olukorda, kus nad peavad täitma oma lubaduse ja järgima USA eeskuju diplomaatilise tunnustuse äravõtmises valitsuselt, mis tegelikult Venezuelat juhib, ja selle andmises mehele, kes seda ei tee. Juan Guaidól, Venezuela rahvusassamblee juhil ja riigi isehakanud «presidendi kohusetäitjal», on demokraatlik mandaat, kuid puudub tegelik võim. Ta võib iga hetk vangi sattuda.

Suurbritannia ja veel seitse USA liitlast võivad lähipäevade jooksul sattuda olukorda, kus nad peavad täitma oma lubaduse ja järgima USA eeskuju diplomaatilise tunnustuse äravõtmises valitsuselt, mis tegelikult Venezuelat juhib, ja selle andmises mehele, kes seda ei tee. 

Diplomaatiliste suhete katkestamine ebameeldiva režiimiga on rahvusvahelistes suhetes äraproovitud, kuigi tavaliselt ebatõhus sümboolne taktika. Aga sellise poliitilise jõu diplomaatiline tunnustamine, mis ei kontrolli riigi piire, politseid, sõjaväge või kohtuid, on ebatavaline ja riskantne.

Venezuela riigi välisvarade, nagu Inglise Pangas asuv kuld, arestimine ja nende opositsioonile andmine, on samuti uudne samm. See on vastuvõtlik kohtus vaidlustamisele ja loob ebamugavaid pretsedente. Paljud riigid hakkavad pead murdma, kas nad peaksid ehk hoidma oma raha mõnes turvalisemas paigas, näiteks Šveitsis.

Kui USA juhitud algatus viib kiire võiduni Caracases, on kõik see tähtsusetu. Aga mis juhtub siis, kui härra Maduro ei soostu nii lahkelt lahkuma? Oleme näinud riikides Kuubast Zimbabweni, et lääne diplomaatilistel ja majandussanktsioonidel on ette näidata küllaltki kehvad tulemused halbade režiimide sundimisel võimult lahkuma või reforme alustama.

Mis juhtub, kui Vene «erasõjafirma töötajad» (külma sõja aegsete «Nõukogude nõustajate» järeltulijad) tugevdavad Maduro režiimi võimuhaaret? Kas me vastame samaga? Mis juhtub, kui Hiina tagab tema režiimi rahalise päästmise? Kerge vaevaga läbiviidud putši asemel võime saada kaela kodusõja, kus kohalikke vahemehi toetavad Süüria näitel mõjuvõimsad välisjõud.

Fiasko Iraagis langes pea vaieldamatu USA juhtrolli ajajärgule. 11. septembri terrorirünnakute järgset aega iseloomustas suur siseriiklik ja rahvusvaheline toetus jõulisele tegevusele, isegi kui see hõlmas õiguslikke ja eetilisi küsitavusi.

Venemaa positsioon oli 1990. aastate järel endiselt habras ja Hiina ei olnud ennast veel kõrvalisest positsioonist keskplaanile murdnud. Praegu ei ole Ühendriikidel enam strateegilise ja moraalse üleoleku luksust. Riik seisab silmitsi tõsise konkurentsiga Venemaalt ja Hiinalt, kes näivad olevat otsustanud seista vastu sellele, milles nad näevad Lääne pealesurutud režiimivahetuse soovimatut elluäratamist.

Oht on järjekordse mülka tekkimine, kus USA ja teised riigid sekkuvad, aga teevad seda õnnestumiseks piisava moraalse ja sõjalise jõuta. Nagu Iraagiski tuleb suurem osa ohvreist kohalike seast, aga kallist hinda maksavad ka liitlased.

Oht on järjekordse mülka tekkimine, kus USA ja teised riigid sekkuvad, aga teevad seda õnnestumiseks piisava moraalse ja sõjalise jõuta. 

Administratsioon ei ole valmis andestama riikidele, kes naudivad USA julgeolekutagatisi, aga ei tule talle appi, kui neilt seda palutakse. Paljukardetud USA taandumine NATOst nihkuks sammu võrra lähemale. Need valitsused, kes ei osale vussikeeratud USA sõjalises avantüüris, võivad maksta kodumaal suurt ja võib-olla saatuslikku poliitilist hinda; küsige Tony Blairilt.

Paraku ei ole meil eriti valikut. Näiteks Briti relvajõud on Euroopa parimad, kuid ikkagi kaugel olukorrast, kus nad suudaksid kaitsta riiki ilma liitlasteta. Teised Euroopa riigid on liiga ihnsad ja patsifistlikud, et oma julgeoleku pärast korralikult hoolitseda. Kui see peaks muutuma, häiriks paljusid (muuhulgas meid) Saksamaa vältimatu juhtroll Brexiti-järgses Euroopa Liidu kaitsepoliitikas. Väljaspool ELi jääb Suurbritannia veel eriti sõltuma sidemetest Ühendriikidega.

Me ei saa oodata ideaalset maailma, kus USA valitsused on alati või isegi enamasti pädevad, kaugelenägelikud ja meeldivad. Me peame tegelema USAga sellisena, nagu ta on praegu ja tõenäoliselt ka tulevikus. Kui me tahame jääda pardale, ootavad meid ja teisi liitlasi jõnksutavad sõidud ja teekonnad ebameeldivatesse sihtkohtadesse. Seega hoidke hambad ristis, sulgege silmad ja lootke, et seekordne osutub eelmisest paremaks. 


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.