Kristina Herodes. 

FOTO: Tanel Meos

Kuula artiklit

Talvesõbra tunned ära krudisevast lumest hamba all. Tema on see, kes ka keset tuisku, suu kõrvuni, ringi kõnnib, suutmata naeratust tagasi hoida – supertalv ju! Suhu sadav lumi on tühiasi kogu lusti kõrval, mida talv kaasa toob. Ent ka ohtude kõrval, mis on paraku naljast väga kaugel.

Tänapäeval on miskipärast hinnas kasvatusfilosoofia, mis hoiab tillukest inimest täiesti eluvõõras keskkonnas. Turvaliselt vati sees, midagi vähegi ohtlikku parem üldse ei proovi. Väljakutseid pole, sest agar helikoptervanem lahendab kõik probleemid. Pingutamisharjumust ei teki, sest on ju lapse kiusamine lasta tal ise vaeva näha. Panna last olukordadesse, mis arendaksid väikese inimese julgust, vaimset vastupidavust ja muid ellujäämiseks hädavajalikke oskusi, ei tule üldse kõne alla. Kes nii teeb, on vastutustundetu ja paha!

Kas ikka on? Mida tahes me treenime, õpime või harjutame – oskuse omandamine võtab aega. Ei ole asjad teisiti ka julgemise, vastutamise ja ise hakkama saamisega. Üks parimaid kohti, kus kõiki neid eluks vajalikke oskusi turvaliselt treenida, on suusamägi. Väike inimene peab seal ennast ületama, kuid hirmu piire nihutades tugevdatakse eneseusku ja iga kogemus kinnitab: ma saan hakkama.

Kuid seda vaid siis, kui lapsevanem hoolega silmas peab: trepist saab üles minna vaid ühe astme haaval. Anda lapsele üle jõu käiv ülesanne on hoopis ränk hoop tema alles sitkust koguvale eneseusule. Ja suusamäel, mis sest et ma seda kohta tuliselt armastan, on see lausa eluohtlik! Mitte niisama pole iga nõlva kõrval on sildid, kuidas enda ja kaassõitjate turvalisust silmas pidada.

Siinsamas Eestis sattusin tunnistajaks järgmisele loole. Issi tõi lapsukese mäele: laenutusest suusad alla, tütar nõlvale, lehva-lehva ja minekule. Vaevalt see laps iial enne oli mäega kokku puutunud.

Kohe esimesel laskumisel kaotas ta tasakaalu ja kukkus nii õnnetult, et jäigi lumele lebama, kuni kiirabi kohale jõudis. Isa oli õndsas teadmatuses juba lahkunud…

Olen hulka õnnetusi pealt nägema juhtunud, kuna veedan mäel palju tunde. Kuid enamikku neist õnnetustest oleks saanud ära hoida! Ühelegi lapsele ei saa panna vastutust, mille kandmine käib talle üle jõu. Mõni lapse on hulljulge, ta ei oska ohte ettegi kujutada, see on sinu töö.

Miskipärast leidub siiski vanemad, kes usuvad et instruktori pealt kopikas kokku hoida ja hiljem lapse luid arstida on hea diil.

Ükski koht, kus tuleb mängu kiirus, pole suvaline. Isegi kelgumägi mitte – juhtub sealgi. Lapsed jäävad keset mäge paterdama ja keegi sõidab tagant sisse, mõni põrutab vastu puud. Nii mõnigi kelgumägi asub täiesti kriminaalses kohas kaldega sõidutee poole. Appi! Paar meetrit lennukamat liugu ja pisike on rataste all!? Paljud vanemad ei pea talverõõmust suurt lugu, aga siin valikut pole! Marss lapsega õue mängima, sa ei saa oma kõige kallimat aaret saatuse hooleks jätta.

Kui aga kõne all on kõrgemad mäed ja suurem kiirus, ei tule oskusteta põnni mäele saatmine naiivses usus «no mis seal ikka, kõik ju sõidavad» üldse kõne alla! Vaevalt leiduks süüdimatut vanemat, kes viskaks lapse lennukist alla: «Las teeb mõnusa õhulennu, äge ju! Oih, langevari unus talle kahjuks anda…» Mäel on päästvaks langevarjuks, mis väikese sööstlaskuja (ning ka kogemata teele jäävad juhuslikud inimesed) tõsistest vigastustest päästab just põhjalik ja samm-sammult üles ehitatud koolitus. Isegi kelgul peab teadma, kuidas peatuda ja pidurdada, kui miskit nihu läheb, mäesuusal ja lumelaual seda enam. Miskipärast leidub siiski vanemad, kes usuvad, et instruktori pealt kopikas kokku hoida ning hiljem lapse luid ja võib-olla igaveseks sisse juurdunud mäehirmu arstida on hea diil.

Ma arvan siiski, et talvine suusamägi on lastele üks hiiglama põnev ja arendav paik! Kuid pühast tõest siin mööda ei kelguta: enne õpi selgeks ja alles siis sõida. Sellesse tuleb suhtuda sama tõsiselt kui liikluseeskirja.